Hea veini eeldused

Foto: Reuters / Scanpix

Kui küsida mõne veinimeistri käest, kuidas ta oma veini teeb või kuidas ta veinid on nii head, on viimase aja populaarsemaid vastuseid, et hea vein ei alga mitte pudelist, vaid juba põllult! On ääretult tähtis, kuidas põldu ja kasvavat viinapuud hooldatakse, kas kasutatakse mürke ja taimekaitsevahendeid, kuidas saak koristatakse, kuidas see veinikotta transporditakse ja kõik see, mis temaga seal edasi juhtuma hakkab. Eks ta õige olegi, on ju meie vanemadki veendunud, et kõige parem kartul on oma põllul kasvav, mitte see, mis poest koju tuuakse.

Maailma veinikasvatusregioonid paiknevad 30. ja 50. laiuskraadi vahel. Viinapuude kasvatamise ideaalne aasta keskmine temperatuur on vahemikus 14-15ºC, kusjuures suve keskmine temperatuur ei tohiks jääda alla 19ºC. Samal ajal ei tohi suvi olla liiga kuum ja sügis liiga jahe. Liigne vihm ei tee head, veel suuremad vaenlased on aga pakane, rahe ja tugev tuul.

Võib tekkida küsimus: kui viinapuid kasvatatakse üle maailma samadel laiuskraadidel ja veini tehakse samadest sortidest, kuidas nad siis lõpptulemusena üksteisest niivõrd erinevad on? Siin tulevad mängu konkreetse piirkonna kliima, geograafiline asend, pinnase koostis, nii kogu rahvuse veinivalmistamise traditsioonid ja tavad kui veinimeistri enda oskused ja eelistused.

Veiniinimestel on kasutusel üks väga tore termin, mis kõik need tingimused kokku seob - terroir. Selle definitsioon võiks olla midagi sellist: terroir on piirkond, mille looduskeskkonna, geograafilise asendi ja kliima füüsikalised ja keemilised tingimused toovad välja selle piirkonna spetsiifilised ja iseloomulikud tunnused. Seega on just terroir see, mis mõne veini nii omanäoliseks ja eriliseks teeb.

Viinamarjaväät on loomult ronitaim ja eelistab kasvada horisontaalselt. Üks taim võib vabalt kasvades katta aja jooksul sadu ruutmeetreid maad. Kõikjal, kus võsud maapinda puudutavad, ajab taim juured alla. Antiikajal istutati tihti põldudele puid, mille najal viinapuu võis üles ronida. Tänapäeval kasutatakse mitmesuguseid viinapuude sidumismeetodeid, abiks puupulgad, nöör ja traat.

Veinipuu ei vaja kasvamiseks sugugi mitte viljakat pinnast ja musta mulda. Kehtib reegel: mida vaesem pinnas, seda maitseküllasem ja kontsentreeritum tuleb vein. Veinipuu kasvab hästi liivases-kruusases pinnases, samuti on head lubjakivi, graniitkivi ja vulkaanilised kivimid. Pinnas peab olema hea veejuhtivusega. Kuivem pinnas tagab kvaliteetsema toodangu, niiskematel aladel valmib tavaliselt mahuvein.

Uue veinipuu saamiseks on vaja vana väädi küljest lõigata oksake, mis jäetakse talveks kasvuhoonesse niiske liiva sisse kasvama. Kevadeks on noor taim endale juured alla kasvatanud ja ta istutatakse 20 sentimeetri sügavusele maapinda. Juured tungivad väga sügavale maapõue, sest just sügavusest peavad nad leidma toitaineid, vett ja mineraalaineid. Nelja-viie aastaga on juured jõudnud nii sügavale, et taim hakkab andma korraliku kvaliteediga saaki.

Kuid ega juurtele sellest veel piisa, need kihutavad edasi, isegi kuni 20 meetri sügavusele. Paljud tootjad on veendunud, et tõeliselt suure veini saamiseks peab viinapuu olema 25-30 aastat vana.

Ivo Luik, www.kohvila.ee