Neljapäeval, 7. veebruaril esilinastus Tallinnas Solarise kinos kolmikfilm «Karikakramäng II». Filmi vaatamisele järgnes meeleolukas afterparty Noku klubis.
«Karikakramäng II» esilinastuse meeleolukas afterparty Noku klubis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elu24 uuris filmi vaatamas käinud tegelastelt, milliseid emotsioone tekitasid nendes nähtud filmid
Kolmiktriloogia peaosatäitja Arvo Kukumägi: Esimesest filmist «Aitäh, et sa minuga juhtusid», kus mängisid noored näilejad Ivo Reinok ja Johannes Naan, ei saanud ma üldse aru. Ilmselt olen selliste stseenide jaoks liiga vana. See poiste omavahelise meeldimise värk..., ei tea..., vastik.
Viimane ehk «Hõbepulm» oli jällegi liiga tehislik. Sellest paistis läbi, et oli liiga palju pingutatud... Üle pingutatud. Taheti teha olmerealismi, aga see ei õnnestunud. Mulle ei läinud see film korda.
Muusik Lenna Kuurmaa kommentaar nähtule:
«Aitäh, et sa minuga juhtusid» võttis terve aja hoogu. Dialoogid olid ähmased ja teadlikult indie. Midagi jäi siiski puudu.
«Foto» oli väga hea, olemuselt terviklik ja mõjuvate rollidega.
«Hõbepulm» meeldis samuti väga, eriti head olid koduvideona filmitud kaadrid. Sisult meeldis kõige rohkem «Hõbepulm», reaalne maailm.
Näitleja-lavastaja Roman Baskini kommentaar nähtule:
Ei taju, kui palju võib või peab debüütide puhul mööndusi tegema, aga kui täie nõudlikkusega hinnata, siis jääb kassett tervikuna kuidagi lahjaks, veretuks.
Igas loos on eraldi võttes mingeid huvitavaid käike, leide, aga dramaturgiline selgroog logiseb kõigis kolmes etüüdis.
Veidi tihedamat kude on märgata «Foto» juures. Samas on tuntavad pildi liikuvus ja üldine käsitööoskus.
Kuulsin meediast, et kasseti läbivaks teemaks on armastus!? Mina tundsin küll pigem armastuse puudumist.
Vaata suurt pildigaleriid!