Uued plaadid

Fleetwood Mac Rumours (Warner) Foto: Repro

Oo püha popp

See on siis see plaat, üks neid, millest on tehtud popikoon. Teinekord ei kuula selliseid albumeid 15 aastat ja siis hakkadki mõtlema, et mida üllast ja tabamatut saundi siis võis see omal ajal loomulikuna vastu võetud taies sisaldada. Ja siis kuulame, ja vaatame, et trummisaund on mingi õõnes kolks ja kitarrisaundil pole massi ega mahla sees. Okei, uuesti ja uhkelt välja antud ning auga pop­ajaloos ühe verstapostina seisev «Rumours» (1977) on hästi vananenud ega vaja iluoperatsioone.

Noored bändid aimavad seda õhustikku siiani järele, aga ei õnnestu, sest pingutavad raisad, «Rumoursi» võti on aga minnalaskmismeeleolus, lõdvas minekus ja sellele kontrastiks salajases pinges, ning kõik see on bändiliikmete kordamööda segikeeramise, armujamade ja arsti poolt mitte ette kirjutatud ravimite tagajärg. Ja noh, lood on ju super, jumal oli kohal. Kuigi mõne pala olemasolu õigustust ei leia mina siiani («Never Going Back Again»).

Valner Valme

Fleetwood Mac

Rumours

(Warner)

Hinne 4
---------------
Külla tuleb Keith Richards

72-aastane Aaron Neville on Ameerika soulilegend, karjääri kuldajad jäid 60ndatesse, kuid toredaid ­comeback-plaate on Neville teinud igal dekaadil. «My True Story» eeskavva kuuluvad vanad tuntud rütmi-ja-bluusi klassikud ning kambajõmmideks on sitked nässid Keith Richards ja Greg Leisz – kui saatebändist nimetada vaid kaht kuulsamat. «Be My Baby», «Under The Broadwalk» või «Money Honey» – sarnaste lugude najal kasvasid biitlid ja rollingud ning jätkab kasvamist Jack White, mr Neville toimetab ses lauluvaramus aga nagu pärisperemees.

Mart Juur

Aaron Neville

My True Story

(Blue Note)

Hinne 4
--------------
Uus madchester

Manchesteri grupp on oma teise albumiga lasknud vastu taevast kõik omanäolisuse ja erilisuse, mille nad oma esimese albumiga «Acolyte» (2010) kuulajateni tõid. Toonase albumiga loodud ühtne heliruum on lõhutud ning bänd on katsetama asunud erinevate saundidega, millega pole nad aga eriti kuhugi välja jõudnud. Esiksingel «Baiya» on küll kindlasti meeldejääv poplugu, kuid kõlab nagu nõrk Muse’i lahus.

Võõrkehana mõjub hiphop-lugu «Exotic». Ainus, mis suudab selle virvarri korra peatada, on «Tears Before Bedtime». Võrreldes eelmise albumiga on rohkem vokaali, mida on kasutatud popilikus võtmes. Kokku on saadud kesine sündine poprokksegu. Vana head Delphicut siit enam ei leia.

Liis Kippar

Delphic

Collections

(Polydor)

Hinne 2
---------------
Karika ootuses

Homme Los Angeleses peetavale 55. Grammy auhinnagalale pühendatud uhke ümbrisega kogumikplaat annab ülevaate, kes tänavu ihaldusväärsele tunnustusele kandideerivad. Nii astuvad üksteise järel kuulaja ette peavoolupopmuusika megategijad Kelly Clarkson, Gotye, Taylor Swift, Katy Perry, Pink, Adele, Muse, Coldplay, rokiveteran Bruce Springsteen jpt.

Kokku 22 tuntud ja kohati nõrkemiseni kuulatud pala, mille ühele plaadile kogumine ja järjest kuulamisel on pigem päevakajaline, hiljem ehk ka nostalgiline väärtus. PS. Gala korraldajad on õhtu tõmbenumbrina välja kuulutanud Stingi, Bruno Marsi ja Rihanna ühisesinemise, nii et fännid, olge valvel!

Verni Leivak

Eri esitajad

Grammy Nominees 2013

(Capitol)

Hinne 3
----------------
Doom blues

Tsiteerides filmi «Malev»: «Tõmbame sakslastelt maa jalge alt ära. Siis nad kukuvad alla.» – «Aga kuhu nad kukuvad?» – «ALLA!» – irratsionaalne, aga mõjuv. Väsimatud legendid USA supergrupist ALLA võivad kalduda kas või esoteerikasse – vastu neile ikka ei vaidle. Nad on nagu must monoliit; väide, mis ei vaja tõestust. Käesolev ketas on «vaid» EP (esimene pikemast seeriast), kuid sisutiheduselt nagu iseseisev album.

Näeme tagasipöördumist bändi varasema ja toorema, kohati lausa doom’iliku saundi poole. Mingeid trikke siit ei leia – kraam on sirgjooneline ja liigsete keerutusteta. Phil Anselmo vokaalvorm sobib taas vulgaarseks võimuväljenduseks ja bänd uriseb nagu müütiline metsloom. Väga maitsev – nõuame uusi episoode!

Andro Urb

Down

Down IV Part I – The Purple EP

(Down)

Hinne 4
-------------
Räpi uus kool

New Yorgi räpparil/eksgangsteril on kamaluga voolavust, kuigi riimid ise on laisad ja pealiskaudsed. Sügavam sõnum pole tema ala, täna tõmbasin seda, eile jõin toda. Pärl on Kanye Westi semu Hit Boy produtseeritud «Goldie». «Kõik mölisegu, kuni lõug krampi läheb». Ühel peol sattus ASAP kokku Skrillexiga ning mindi ka kohe stuudiosse. Biit ei ole tegelikult Skrillexi enda looming, vaid tema remiks prantsuse pundi Birdy Nam Nam loost «Going In». Küsimärke tekitab albumi nimipala, kus ASAP laulab.

Refrään on frankoceanlik, mnjah, veider ASAPi suust kuulda harmooniaid, need tal rohkem muusikas. Plaadil domineerivad laisad ja õhulised pilve-hopi biidid, vähe klaarim on Danger Mouse’i produtseeritud «Phoenix», kurb lugu, kooskõlastatud klaveriakord ja vilepartii. Tabelivallutaja, aga albumina hüplev.

Niilo Leppik

ASAP Rocky

LongLiveASAP

(RCA)

Hinne 3
--------------
Marvini jälgedes

T.I. Atlantast on tavaline edukas räppar, tema karjääri ehivad hitid koos Jay-Z, Rihanna, Kanye Westi ja Justin Timberlake’iga, ta tugineb mustanahalise subkultuuri levinud narratiivile (getomees töötab üles) ja on muidugi kõik ise läbi elanud, ning vangla pole võõras, sest ohvrirollis on ju mõnikord narkootikume ja vägivalda pruugitud. Loomulikult on tal käsi sees filmitööstuses ja tal on rõivabränd.

Ning ikka ta kannatab, ega raha ole kerge. Kõige selle taustal ei üllata tema kaheksanda albumi inspiratsiooniauk, Marvin Gaye saundträkkalbum «Trouble Man» ja sellest lähtuv kontseptsioon – pole vilets allikas, ja trafaretsus ei tähenda jõukas hiphopis tingimata kehvi albumeid, sageli vastupidi, sest produktsioonis ei hoita kokku pappi ega andeid.

Külluslik külalistetuba tähendab ka ebaühtlust, samas kui ei saa rääkida enam mingist lõuna saundist vähemalt T.I. puhul – tegu on niisama toreda popräpiga, kus mõned pärlid («Wildside’is» ASAP Rockyga plahvatavad fragmentsed saundid mõjuvaks räppsümfooniaks, «Ball» Lil Wayne’iga on ka muusikaliselt nahaalne), tervikuna aga pole see isegi mitte T.I. parim album, selleks jääb «Paper Trail» (2008), rääkimata väljapaistvusest tänases urban-kultuuris.

Valner Valme

T.I.

Trouble Man: Heavy Is The Head

(Atlantic)

Hinne 3
-------------
E, aga mitte mail ega ecstasy

Eels on California onkel Mark Oliver Everett, fännidele lihtsalt E. Eelmistel albumitel tundus tal olevat keskeakriis, need on ebalevad, lahjad ja kaeblevad. Kümnendal plaadil aga laulab ta, et on liiga kaua endaga rahul olnud. Vahet pole. Tema kümnendal albumil ristuvad jälle E kaks tugevat kategooriat: murduv ilu ja metsik loom. Nende kõlaliste loomuomaduste parim sulam leidub Eelsi neljandal plaadil «Souljacker» (2001).

Mingis mõttes liigub «Wonderful...» sinna aega tagasi: rifid, kärin, kisa ja punk kõrvuti mõtlike toonide, mitmekesiste harmooniate ja silmustatud popmeloodiatega – neid viimaseid leidub Eelsi esimesel neljal albumil siiski tunduvalt enam, eriti plaadil «Electro-Shock Blues» (1998). Vähemalt ei ole 50-aastane mees enam nii sile ja haaramatu kui eelmisel albumil «Tomorrow Morning» (2010). Tema muusikas on tagasi katsetamine, tunne ja mõte, kui käekiri võib pika karjääri järel olla juba etteaimatav ka parimatel puhkudel.

Valner Valme

Eels

Wonderful, Glorious

(Cooperative)

Hinne 4
---------------
Etnoketsikruuv

Poisid, kes panevad oma teise plaadi nimeks «Lihtsalt jee», ei soovi ilmselt teha muusikarevolutsiooni, ei püri kriitikute lemmikbändiks, ei taha isegi jõuda Kene uue laulu kombel president Ilvese Twitterisse. 2007. aastast tegutsenud Kruuv on kui paar aastat tagasi moes olnud etnoketsid: mis saaks kellelgi nende vastu olla? Rahvuslik ja traditsiooniline, samas piisavalt mugav ja kaasaegne, et kruusateel tantsu lüüa ja kogu trallist pärast telefoniga pilti teha.

Aga ketsid kuluvad kähku ja nii on ka «Lihtsalt jee» päris väsitav kuulamine, kui hing ihkab midagi muud kui lõputut Eesti suve ja pikka paid. Noorte hipide pidudele on Kruuv saatebändina ilmselt teretulnud. Erinevalt mõnest teisest oleme-rõõmsad-ja-tantsime-ringis-kollektiivist ei kuuluta Kruuv vähemalt maailmaparandajalikku sõnumit. Aga järgmiseks plaadiks võiksid Kruuvi poisid kas või nõgestesse komistada ja enda seest midagi nurgelisemat ja uuenduslikumat leida. Aga kui ei, siis las mina ei kuula, tantsupidu läheb ikka edasi.

Silvia Urgas

Kruuv

Lihtsalt jee

(ise välja antud)

Hinne 2