Kuidas hakkama saada M-tähega ajastul?

Birk Rohelend.

FOTO: Rita Martinson

Sageli küsin endalt sedasama küsimust: kuidas ma üldse siia sattusin? Mis kuratlik nõidus see on, mis kogu aeg kihutab midagi katsetama, proovima, uurima? Kaasasündinud puue? Liigne vaba aeg, mis tekitab rumalaid mõtteid? Liiga palju fantastilisi tuttavaid, kellelt on liiga kerge abi saada? Ilmselt need kõik.

Sel kevadel läksin BMF-i (Balti filmi- ja meediakool - toim.) filmikursustele peamiselt selleks, et õppida kirjutama stsenaariumi. Lihtsalt, tehnika pärast. Et mis see täpselt on, mida tuleb teisiti teha, et asi pildis töötaks. Väljakutse missugune!


Noh, väga kergelt ei läinud. Eneselegi ootamatult avastasin ennast lisaks stsenaristile ka produtsendi, režissööri, kunstniku, dekoraatori ja transporttöölise ametis. Sellest tulenevalt kestis võttepäev minu jaoks 42 tundi (rohkem kui tavaline töönädal) ja mõnele asjale sai käega löödud. Kadreeringu kallal norimisele. Lähiplaanidele. Perfektsete pildi- ja heliduubliteni jõudmisele. Mnjah.

Aga see, mis oli hindamatu, on kogemus. See kogemus, kui terve hunnik üksteisele peaaegu võõraid inimesi töötavad koos ühise asja nimel. See sünergia, mis hoiab sind need 42 tundi järjest püsti, kogu aeg töös, hetkekski puhkamata. Ja see tunne, mis tekib siis, kui sa tajud, et kogu su kehas voolab puhas energia.

Nii kohutavalt palju oskusi jäävad elu jooksul kasuliku rakenduseta. Enamasti, kui kelleltki küsida: «Mida sa teha oskad?», saab vastuseks: «Ma ei tea... Suurt midagi.». Ja siis jutu hulgas selgub, et oma tööspetsiifika kõrvalt on seesama inimene suurepärane kokk, täpne korraldaja, hämmastav organisaator, vastupidav matkamees, suurepärane suhtleja ja oskab joonistada, laulda, tantsida, pilli mängida. Lihtsalt et kõik need suurepärased omadused on tal n.-ö. enesele teadvustamata olemas - et ta kunagi varem ei mõelnud, et need ka midagi väärt on.

Praeguses turusituatsioonis on lausa patt neid omadusi varjata. Aasta lõpuks kuivavad nii mõnedki sektorid kokku, samas tekib uusi, ootamatuid pöördeid. Kui firma läheb pankrotti ja tekib see hetk, kus pead mõtlema: «Aga mida kuradit ma edasi teen?», ongi aeg mõelda, kuidas oma ülejäänud oskusi ära kasutada, kuidas teha kalastushobist elatusallikas, suhtlemisoskusest giiditöö ja hobikokkamisest edukas toidublogi.

Me kõik oskame tohutult palju. Milleks seda häbeneda?

http://www.birkrohelend.com/blog

Tagasi üles