Uued plaadid

Jaan Kuman Jaan Kuman Instrumental Ensemble (Jazzaggression) Foto: Repro

Uut meie fonoteegis

«Esineb instrumentaalansambel Jaan Kumani juhtimisel» – säärast teadustust kuulis vanasti Eesti Raadiost mitu korda päevas. Kumani trompet kaunistas muusikasaateid, mille pealkirjad kõlasid nagu hipsteri unenägu: «Rütmikontsert», «Vikerviise», «Meloodiaid ja rütme», «Meloodia, rütm ja impovisatsioon», «Uut meie fonoteegis» jne. Muusiku ja orkestrijuhina kuulus Kuman Eesti jazz’i tippu, teda inspireerisid Oscar Peterson, Stan Getz ja Miles Davis. Kumanis oli särtsu, funki ning bossanova-eksootikat.

Noor generatsioon avastab Kumanit õhina ja innuga, vanemal põlvkonnal on, mida meenutada. Värske vinüülalbum sisaldab salvestisi Melodija sarjas «Tantsurütme» ilmunud plaatidelt. Lood Gennadi Tanieli, Uno Naissoo, Raivo Tammiku ja Kumani sulest, üks avaldamata Bacharachi-kaver. Akna taga hämardub, telekast ei tule midagi, raadios kõlavad lõputud vikerviisid – umbes nõnda elukene siin Eestimaal 70ndatel veeres. Nostalgiaprismas tundub vägagi romantiline.

Mart Juur

Jaan Kuman

Jaan Kuman Instrumental Ensemble

(Jazzaggression)

Hinne 4
---------------
Tundekiskuja

Ära siit paremale maale viib see album kõnetava lüürikaga. Iga lugu on lugu. Conor O’Brieni tõotatud maad katab lopsakas helipilt: akustiline vana ütleb tere elektroonikavõimalustega uuele, miljöösse lisavad eepilisust keelpillid ja sordiinialused saksitilgad. Vokaal on eeskujuliku diktsiooniga ja puhtsüdamlikult selge, millele kaasa aidanud ülipüüdlik stuudiotöö.

Eneseteadlike kurbade silme taga, mugava kampsuni sees heliseb tõeline folgihing. O’Brien on Briti saartel hinnas. Debüütalbum «Becoming A Jackal» nomineeriti 2010 Mercury Prize’ile ning Mojo nimetas neid läbilöögiartistiks 2011. Uuel albumil on nii palju tasandeid, et neid esmakordselt kogedes tekib püsimatu tunne. Meelde jääb «Nothing Arrived» – selle juhtmeloodiasse tahaks ümiseda Cardigansi «You’re The Storm» salmiosa, produpool meenutamas Ar­cade Firet.

Mari Pihl

Villagers

Awayland

(Domino)

Hinne 3
----------------
Soojad meloodiad

New Yorgi elektroonikamuusiku Drew Lustmani kolmandal albumil on mõjutusi tema narkootilisest nooruspõlvest, kui ta end käsile võttis ja jazz-bändides mängima hakkas. Endine leiblikaaslane Planet Mu’st, Boxcutter soovitas Drew’l teha aeglasema biidiga muusikat, ja «Hardcourage» on peamiselt mõtlikus tempos kuulamismuusika, kuigi elektrit annab ka house’i liin.

Pophitiks võiks olla «She Sleeps» Friendly Firesi Ed McFarlane’iga: batuudil hüplev lõbus suve-house. Album on etteaimamatu, lood arenevad ootamatutes suundades, ilmestamas pehmed soojad sündikäigud, mida hoiavad ülal teravad rütmid. Seega meeleolu ei valgu laiali, tajutav värviline niidike ühendab. Laisalt meloodiline elektroonika, sobib reisisaatjaks bussiga Pärnust Viljandisse või raketiga Maalt ära.

Niilo Leppik

Falty DL

Hardcourage

(Ninja Tune)

Hinne 4
----------------
Klaveri-superman

Nagu varrukast jooksevad helid kellukestena mööda klaviatuuri, kerkivad esile muusika reljeefsed kihid, romantilised meeleolud ja tunded seinast seina. Klaverimuusika superman Lang Lang, kellele on ette heidetud liigset perfektsust ja popmuusikalikku turundussära, mängib Chopini etüüde sellise ülevalava voolavuse ja sillerdusega, et pole kahtlust tema paiknemises Parnassi kõrgeimas tipus. Lisaks etüüditosinale on plaadil kolm nokturni, «Suur polonees», «Minutivalss» jm Chopini hittlood. Lang Langi Chopin on täiuslik.

Tiia Teder

Lang Lang

The Copin Album

(Sony)

Hinne 4
---------------
Perfektpopi ihalus

Ducktails oli indie-renessanss-grupi Real Estate kitarristi Matthew Mondanile’i kõrvalhüpe hüpnagoogilisse poppi. Oli, sest veel eelmiselt albumilt «III: Arcade Dynamics» (2011) kuuldus hägust fooni, valemälestusi olematute 80ndate filmide heliribadelt, algelisi videomänge meenutavaid sünte jm, mis mõne aasta eest hirmsaste moes oli.

Nüüd on moes, vastupidi, kirkad saundid ja neid pakub neljas Ducktailsi album koos säravate, ent pisut nukrate meloodiatega. Mondanile pakub «Flower Lane’il» idealistlikku unistuste poppi melanhoolikutele. Miinuseks on lähenemine oma teisele grupile Real Estate ehk liiga ühene retroihalus.

Plussiks aga tugev ansamblimäng, sest seekordsel Ducktailsil teeb kaasa priske kamp sõpru, kaasa arvatud sündieksperimentaator Daniel Lopatin ehk Oneohtrix Point Never. Plaat kõlab kokkusulanud tervikuna, kus ei põlata ära ära brass-funki, klaverirokki ega vesiselt lirtsuvat atmosfääri. Kui teile meeldib Destroyer, Gayngs, Polica, siis soovitan tuliselt ka uut Ducktailsi.

Valner Valme

Ducktails

The Flower Lane

(Domino)

Hinne 4
----------------
Eesti instrumentaalis

Square Dot on Laika Virgini bassimehe Indrek Upsi sooloprojekt, kus Ups võtab lisaks bassile kätte kitarrid, süntesaatorid, klaveri, trummimasinad, kompuutri, altsaksofoni, meloodika ja ukulele. Plaat, mida Ups ise on iseloomustanud instrumentaal-ambient-hiphop-jne, ei liigu üheski kitsamas žanris konkreetselt, vaid moodustab helilisi kujundeid: kuulaja on vabastatud klassifikatsioonidest ja nendele vastavast käitumisest. Kujundid on aga kindla joonega, neid ei tekiks laialivalguva improvisatsiooni korral.

See album kuulub pigem kubismi kui impressionismi. Sellisena on helikeeles muidugi oht jääda pidama liigsetesse lihtsustustesse, õnneks aga püsib lakooniliste käikude kõrval sürrealistlik etteaimamatus. Pisut enam võinuks vaeva näha rütmidega, nii struktuuri kui saundi mõttes. Produktsioon üldiselt ongi nõrk koht: kui juba visuaalse kunsti taotlused, siis peaks asju ruumis oskuslikumalt paigutama ning kõlasid ja rõhke sättima. Tegu on aga leidlike meloodiate ning õdusa õhtuse atmosfääriga ja see helipilt tõmbab ligi nagu aknast paistvad laternad.

Valner Valme

Square Dot

Your Beautiful Spirit Is Glued To Me

(Bombhug)

Hinne 3
---------------
Kadunud lood

Aasta otsa oodatud lisaalbum madchesteri tantsuroki isadelt-emadelt: kaheksa pala, mis ei mahtunud New Orderi viimatisele albumile «Waiting For The Sirens’ Call», mis ilmus: kaheksa aastat tagasi. Selle jaoks tehti pikk ja kallis ja ka üpris sisukas stuudiosessioon, kust osa laule jäeti meelega varru, et pärast tuuri oleks mugav veel üks album välja laksatada.

Asi jäi viibima ja vahele mahtus rõvedalt isiklik ja kole tüli bassist Peter Hooki ja ülejäänud bändi ehk laulja-kitarristi Bernard Sumneri vahel: Hookie alustas ja kannatas rohkem. Aga materjal ei jäänud peitu, suhteliselt luksuslikule järelreliisile (komplektis nii CD kui vinüül) jätkus emaalbumiga sarnast päikselist poprokki, mis on saundilt ja tekstuurilt päris kauge grupi 80ndate alguse plastilisest, punk-olekuga happelis-elektrilisest tantsupopi valemist.

Meloodiad ja harmooniad on siiski hiilgavad ja poplaulu kirjutamises on nad loomulikult meistrid. Jäägu see plaat mälestuskiviks Peter Hooki bassile, sest see ei sobi kuhugi paremini kui New Orderi rütmide, sündi ja kitarri tiheda komboga. Sumneri vokaal: see on nagu alati, pole õnneks profimaks läinud.

Valner Valme

New Order

Lost Sirens

(Warner)

Hinne 4
--------------
Legend sämpliteta

Sämpliteta hiphop on igav. Sämplimine algas seetõttu, et räppmuusika ei ole muusika, vaid räpp ja muusika. Ja algul olid sämplid tasuta. PE produktsioonirühm Bomb Squad ahnitses neid kokku nii suure kotitäie, et jagus isegi Sinead O’Connorile.

Def Jami nööriva lepingu käest pääsemine 90ndate lõpus tähendas vähem reklaamiraha, inimesed ei teagi, et Enemylt ilmus 2007. aastal kuldaväärt looga plaat. Viimasest kümnendist mäletasime neid rohkem hullu kellamehe Flavi (53) reaalsussaadete tõttu, Chuck D (52) kasseeris respekti teiste artistide albumitel esinedes, plaati ei tulnud aastaid.

Loomulikult häid sämplialbumeid suudetakse teha vaid kord elus (vt DJ Shadow, Avalanches), kuid kui «Harder Than You Think» avas «Jezaheli» pasunate sireenitades septembris Briti singliostjate kõrvad, tekkis taas lootus. «EEE-l» on ühel maailma vanimal, ent endiselt jõuliseima häälega räpparil hambus veebruaris tapetud Trayvon Martini lugu.

Sobivalt teeb 25 aasta vanuse loo uusversioonis «Riotstarted» kaasa Tom Morello, kes peaks kurjuse impeeriumidest üht-teist teadma, kuid üldiselt särtsu napib. Põhjad on paremad kui Meat Loafi plaadil, kuid ei küüni isegi euromehe Junkie XLi «Access To The Excessini», rääkimata pilvelõhkujakõrgustest «Shut ’Em Downi» kõlaritest.

Märt Milter

Public Enemy

The Evil Empire Of Everything

(Enemy)

Hinne 3
---------------
Otsatu optimism

On õhtu, jaanuar, kõik teed on umbes, Zimbabwe riigikassas on järel 217 dollarit ja ühtäkki ilmuvad kõledasse tänapäeva kaks California kutti, mainivad, et kooliajal sai palju Brian Jonestown Massacret kuulatud, kuulutavad end rahu ja maagia saadikuteks 21. sajandil ja mängivad muusikat otse 1969. aasta psühhedeelsest suvesüdamest. Ja 21. sajandi kurbade jaanuariinimeste südamed lähevad tõesti soojemaks, olgugi et Foxygen ei tee midagi, mida MGMT või Tame Impala juba enne neid teinud poleks.

Aga see-eest väänab bänd kitarrikeeli ja häälepaelu suure lustiga ning ängi mahub plaadi üheksa loo sisse vaid näpuotsatäis. Seegi on pigem lihtne noor ja elus olemise nukrus, mille saab järgmise loo ajal siuhti koos särgiga seljast rebida. 2005. aastast tegutsenud Foxygen on oma teisel albumil küll kõlalt nostalgiline, aga nende minevikku vaatamine tundub eluterve ja tõotab ilusat tulevikku nii bändile kui suvefestivalidele. Õõtsumismuusika rahvahulkadele, mille saatel tatsuvad talvel siseruumesse aheldatud kontorihuntide jalad tasahilju suviste sandaalide ja võrkkiikede poole.

Silvia Urgas

Foxygen

We Are The 21st Century

Ambassadors Of Peace & Magic

(Jagjaguwar)

Hinne 4