/nginx/o/2019/10/14/12654017t1h6080.jpg)
/nginx/o/2013/02/01/1551238t1h7dcb.jpg)
Mart Avi
After Hours
(Porridge Bullet)
Hinne 5
Nädala plaat: kõrgkultuuripopp
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pöörates pilgu üle vasaku õla ning vaadates noore sajandi Eesti popmuusikamaastikku retrospektiivis, tuleb tunnustada igasugu sortimendiga materjali, kuid puudu on cool’idest kaame vokaaliga isiksustest, kes oleksid ühenduses popkultuuri kõrgemate sfääridega, keda võiks nimetada ka kõrgkultuuri kandjaiks. Mart Avi debüütalbum «After Hours» täidab selle niši. Plaati kuulates tunnete ise, kuidas sisu ja kest ebatavaliselt loomulikult koos eksisteerivad, vorm funktsioneerib nagu Fassbenderi filmides või David Bowie muusikas.
Avi moodus eriliste momentide tõlgendamisel ja Ajukaja ehk Raul Saaremetsa oskus neid momente läbi Itaalia analoogsüntesaatori, metsasarve ja taustaarhitektuuri tervikuks komponeerida pole üleööhaltuura, vaid laiemas plaanis Philip Glassi käekirja meenutav sümfoonia, mis kannab erilist harmooniat. Aga miks «After Hours»? Tavaliselt tegeldakse pärast palgatööd selle tööga, mis ei põhine kapitalistlikul maailmavaatel. Seega uuritakse ja praktiseeritakse öö asju – sellest «After Hours» ka räägib.
Tunda on psühhedeelse jazz’i legendi Sun Ra ideed, kes on öelnud, et «reaalsus on liiga karm, kujutlusvõime muudab kõik toredaks». Sama sümpaatselt kujutledes koondab Avi debüüt momente klassikalisest muusikast, kantrist, detroiti teknost ja noise’ist, aga mitte liigselt, vaid kaalutletult. See plaat meenutab pigem ühe sürreaalse süžeega etendust või filmi, doseerides süstemaatilist helimorset erinevatesse meeltesse. Kui aus olla, siis sedavõrd läbielatud ja pinget õhus hoidvat albumit saab võrrelda ainult rariteediga, mille jaoks sünnitakse, aga mida ei saavutata.
Tähelepanu juhiks ka eriti funky’dele džunglihelidega täidetud veealustele liikumistele, mida lugu «Spear» endas kannab. Hetked, mis kasvavate kihtidega üles krutitakse, seejärel jälle maha rahustatakse, koondavad ühte hetke kokku nii globaliseerumise, surma kui elu – muutes kuulaja algolekut ning valades sinna vedela kulla laadset meeleolu. Pärast tööd saavad inimesed täisväärtuslikult elada, produkte konsumeerida, flirtida, olmeprobleemidega tegeleda, alkoholi tarbida (plaadikaanel jumalate jook Gavi), loomastuda ja sigarette suitsetada. Siin aga luuakse kõrgkultuuri. Kõlab kuidagi aristokraatlikult ja on ka.