Kogumisaktsioon tõi muuseumile hindamatut vara

Pruutpaari foto koos pruudi öösärgiga. Ida Kommissaar ja Johan Täks laulatati Tarvastu kirikus 1923. või 1924. aastal. Öösärgi valmistas Ida Kommissaar oma pulmaööks. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandi muuseumi töötajad Tiina Jürgen, Ebe-Triin Arros ja Lüüli Kiik on kokku toonud enneolematul hulgal kuldaväärt lugudega asju ning pannud neist kokku südamliku näituse «Minu veetlev vanaema».

Iga asi on kunagi olnud uus ja iga inimene on olnud noor. Vanaemadki on olnud noored ja veetlevad naised, kes on väärt seda, et neid mäletataks nii, nagu nad olid oma elu kõige kaunimatel aastatel, mil kõik tundus veel ees olevat.

Kleit ja kingad

Linda Tints oli pärit keskmiselt jõukast talust. Tema laulatuskleit ja Viljandi omaaegse kingsepa Alfred Aruvalla töökojas valminud kõrge kontsaga kingad on esimesed, mis näituseruumis silma puutuvad.

Mustad pehmete rihmadega kingad on hoole ja armastusega hoitud. Nende lõige tundub üllatavalt moodne, otsekui oleks mõni eriti viisakas ja ülimalt aupaklik näitusekülastaja need enne ruumi sisenemist ettevaatlikult jalast libistanud.

Silmade kõrgusel seinal ripub tilluke ristimiskleit. Ka temaga käib kaasas oma tavatu lugu. Nimelt leidis ristimine aset Pilistvere kirikus padupunasel 1951. aastal, mil isegi sõna «kirik» oli tabu. Kuidas talitust korraldada õnnestus, pole enam teada.

Pilku püüab proua Lindale kuulunud vineerist kohvrike — pärastsõjaaegse praktilise daami lahutamatu aksessuaar. Omanik käis sellega Tallinnas elaval õel rongiga külas. Arvata võib, et mitmeotstarbelise kohvri puust seinad on näinud võid, mune, pekki ja omaküpsetatud leiba. Maal liikus tollal toitu ikka rohkem ja see oli märksa suupärasem kui linnas.

Julge naine Eesti ajast

Emilie Viidiku asjad jõudsid näitusele otse omaniku kunagisest kodust Abjas. Näituse koostajad veetsid seal pika päeva ning tundsid end täpselt nagu muuseumirotid varasalves.

«Seal oli iga asi vapustav!» on Jürgen vaimustuses. «Alates Emilie kunagistest patsidest, mis on maha lõigatud umbes 80 aastat tagasi, ja lõpetades ilmselt Meleski klaasivabrikus valmistatud viinapitsiga.»

Vana sepp Ivan Orav ei pidanud punalimukatest vähimatki ja naelutas oma uksele sildi «President Pätsi võitluskaaslane», mida käidi päevas kümneid kordi pildistamas, kuni sellest oli rohkem fotosid kui Eiffeli tornist.

Muuseumitöötajad veendusid oma silmaga, et proua Emilie oleks vana vabadusvõitlejast sepa kõrvale hästi klappinud. Emilie oli olnud nimelt tõeliselt kartmatu naine. Ta polnud peitnud ei sinimustvalget lippu ega käsitsi ümber kirjutatud lorilaule Stalinist. Ilmselt hoidis Emilie juba trotsist alles kõik sellised asjad, mis oleksid võinud omanikule saatuslikuks saada.

Temale on kuulunud ka kummalised, optiliste prillide peale kinnitatavad päikeseprillid, mida kutsuti nõukogude imeks. Oma pruunide raamide ja pentsiku kaarega näevad need üsna koledad ja rohmakad välja, aga loodetavasti oli neist kandjale siiski abi.

Elusate kanadega söögilaud

Seinal ripub Leida Piiri tagasihoidlik kleit. Riie osteti Siberi rajoonikeskusest, kleit õmmeldi juba Eestis. Kes on naine, kes seda lihtsat tumerohelist lehemustriga kleidikest omal ajal kandis?

Leida Piir on sündinud 12. novembril 1928. Kangro talu ainsa lapsena kasvanul polnud kodus mängukaaslasi ning sel ajal polnud kombeks ka naabertaludes mängimas käia. Nii sai tüdrukukese kaaslaseks koer Pontu, kes talvel ta kelku vedas. Kaisukaru asemel oli Leidal hall kass, kelle ta vahel sabapidi seljas voodisse viis. Kiisu oli aga hea ega küünistanud tüdrukut kunagi.

1948. aasta sügiseks oli Leida kodu puhtaks tehtud loomadest, viljast, masinatest ja mööblist. Ema oli arreteeritud. Leida oli korraga koduta ja tööta, ilma kõigest. Peagi küüditati ta Siberisse Nukuti rajooni kolhoosi nimega Ungski Skottovod.

Viljandimaa neiu koduks sai maja, kus oldi kuueteistkümnekesi ühes toas. Uskumatu, aga varsti kolis majja veel neljaliikmeline leedulaste pere. Nemad mahtusid sahvrisse. Vasikas magas põrandal, nii nagu nooremad pereliikmedki. Vasikad olid muide kultuursed ja tegid häda potti, muidugi kui see pott neile õigel ajal alla pisteti. Kanad elasid varbadest puuris, puuripealset lauda kasutati söögilauaks. Nii sai kaks asja korraga ja ühtlasi hoidis see lahendus ruumi kokku.

Vanemad jäidki Leidal mõlemad Siberi mulda. Tema jõudis Eestisse tagasi 1957. aasta jõulupühadeks. Viljandis sadas parajasti lund ja Leidale tundus, et ilusamat linna pole kusagil maailmas.

Praegu elab Leida endiselt Viljandis. Temal ja ta mehel käivad lapsed ja lapselapsed külas igal nädalal.

Pärast Leida loo teadasaamist vaatan Siberis valminud näputööd hoopis teise pilguga. 28. sünnipäevaks toodi Leidale kingituseks pross Moskvast rahvamajandussaavutuste näituselt. Kaheksa pärlikesega prossi kaunistused on veidi tuhmunud, kuid hakkavad ometi sädelema, kui neile langeb juhuslik päikesekiir.

Kuulus kangakuduja ja Karksi primadonna

Sihikindla pilguga Mari Orik vaatab vastu eri fotodelt alates leeripildist ja lõpetades jäädvustusega, kus ta on juba õitsvas eas. Need koltunud ülesvõtted on tunnismeheks sellele, mida teeb aeg inimesega. Ajal on aega küll, kogu inimese elu võib mahtuda aga vaid mõnda fotojäädvustusse.

Mari oli kuulus kangakuduja, kes sai selle eest medaleidki. Need pole kahjuks säilinud, aga vaatamiseks on väljas toimeka naise heegelnõelad, mis on nii peenikese konksuga, et silm ei suuda seda niisama seletadagi. Kindlasti oli selline peen näputöö silmadele koormav ja sellest annab tunnistust ka lugemisluup väga tugeva, pluss 10 klaasiga.

Karksi-Nuias sündinud Lydia Veevo oli jällegi väga agar isetegevuslane. Hakkaja naine laulis kooris, astus üles operettides ja laulumängudes ning esines solistina. Lydia tantsis rahvatantsu- ja lavatantsurühmas ning õpetas ise Ärikülas tantse.

Mehegi leidis ta tänu hobile. 1927. aastal, pärast laulumängu «Ilumäe piimatüdruk» etendusi abiellus kohalik primadonna lavapartneri Nigul Veevoga.

Sellest, et Lydia oli kuulus käsitöömeister, annavad tunnistust tema loomamustriga uhke seinavaip ja endiselt elegantne voodikate.

1941. aastal Nuia põlengu ajal päästis Lydia leivavilja kotti ja kukkus õnnetult trepist alla. Teda opereeriti, ent arstid ei andnud ellujäämislootust. Kange naise elutahe oli nii suur, et ta paranes ikkagi ning jõudis tähistada veel 83. sünnipäeva, enne kui siit ilmast lahkus.

«Ema isiklik raamat»

Emilia Anette Mikk oli Viljandi kuulsa riieturi August Miku abikaasa. Tema oli peene prouana tualettide osas väga nõudlik. Sellest annavad tunnistust ka 1920. aastal Miku enda töökojas õmmeldud uhke mantel ja peen pitskrae.

Kooliõpetajana töötanud Anna Koppel lahkus siit ilmast peaaegu sajandivanuselt 1979. aastal. Tütar Vaike Luhti mälestustes on Anna parim inimene maailmas. Ta ei riielnud lastega kunagi, löömisest rääkimata. Temast on maha jäänud kastide viisi põnevaid dokumente, mille hulgas on piimaraamatuid ja eri aegadel kehtinud isikutunnistusi. Vitriinis on tunnistus selle kohta, et Marta Mändmaa on aastatel 1959 ja 1960 käinud Viljandi Lastevanemate Koolis. Temale kuulub ka «Ema isiklik raamat», kust käisid läbi nõukogudeaegsed toetused paljulapselistele emadele.

Põlvelt põlvele pärandatud kullaauk

Kui vanaemad olid noored, oli kodukultuur tänapäevasega võrreldes hoopis midagi muud.

«Kodu oli tollal ikka tähendusrikkam kui praegu,» teab Ebe-Triin Arros.

«Koossöömised ja kooskäimised olid väga tähtsad ning ühiste tähtpäevade pidamine oli suure au sees. Kuigipalju on sellest tänaseni säilinud.»

Tiina Jürgen lisab, et vanaema ei kükitanud ainult kodus õmblusmasina taga, vaid käis vahel ka restoranis, sõitis autoga ja näitas ennast niisama linna peal.

Sel näitusel on iga asi millegagi seotud, iga eseme kohta võib midagi rääkida.

«Asjad ei ole ilma infota midagi väärt,» nendib Tiina Jürgen ja tunnistab, et teda pole 30-aastase tööpraktika juures veel ükski näitus nii sügavalt puudutanud.

Vanaemade näitus on muuseumile väga tähtis: nii palju ja nii mitmekesist väärtuslikku materjali ei olegi ühe kogumisaktsiooniga varem kokku saadud.

Üheks eriliseks maiuspalaks kujunes muuseumirahvale Kõrvi talu pööning.

«Tõeline kullaauk!» on Jürgen vaimustuses. «Seal on inimesed põlvest põlve elanud ning kogu ajalugu on alles.»

Talu praegune perenaine, peretütar Malle Resen annetas muuseumile suure hulga eri aegadest pärit peent käsitööd, talutekstiili ja rõivaid. Ta võttis vaevaks igale esemele kaasa panna ka infosildikese.

Näitusele toodud, pealtnäha tummade esemete kunagiste omanike saatus liigutas hingepõhjani ka Lüüli Kiike.

«Lugesin ja mul olid pisarad silmas,» tunnistas Kiik. «Kui teha mõne elust film, ei usuks seda keegi, see tunduks lihtsalt fiktsioon.»

Päriselu võib olla huvitavam kui mis tahes film või raamat.