/nginx/o/2013/07/05/1875420t1h1d16.jpg)
/nginx/o/2013/01/25/1539378t1h6102.jpg)
Ott Lepland
Öö mu kannul käib
(Crunch Industry)
Hinne 3
Nädala plaat: igatsev noormees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi üldistada on tänamatu ja vastutustundetu tegevus, julgen väita, et Ott Lepland on meie noorema põlvkonna kõige andekam meeslaulja. Kelle vastilmunud plaat on tegelikult juba… kaheksas!
Kuigi andekust mõõta on võimatu, võib skeptikute rahustuseks kinnitada, et õnneks on Lepland saanud ka erialast koolitust. Mistõttu on lihtne järeldada, et edu nimel pole ta pidanud mitte looduslapse kombel lihtsalt noka lahti tegema, vaid ka õppima ja tööd tegema. Juba võib nentida sedagi, et Lepland, kuigi erialase hariduseta, on ka andekas näitleja – lisaks mitmele teatrirollile meenub paljudele tema särav osatäitmine filmis «Vasaku jala reede». Järelikult ei pea tema puhul paika kuulsa näitejuhi Konstantin Stanislavski tõdemus, et näitlejast teeb tõelise näitleja üks protsent annet ja üheksakümmend üheksa protsenti tööd.
Üllitanud lapstähena koguni viis albumit, on «Öö mu kannul käib» siiski «täiskasvanud» Leplandi kolmas kauamängiv. Varasematelt plaatidelt on publiku mällu sööbinud mitu lemmiklaulu («Süte peal sulanud jää», «Tunnen elus end», «Kuula»), kuid neile tuleb lisa siitki. Nendeks on juba singlina ilmunud «Maagiline maa» või «Kodu», mille viisi autoriks laulja ise, nagu enamiku laulude puhul plaadil.
«Öö mu kannul käib» on olemuselt (loodus)lüüriline ja ballaadlik. Arvestades, et see ilmus jõulukuul, pole põhjust imestada. Lepland laulab noorest mehest, kel kõik veel ees, valgusest ja varjudest, vaikusest, Madonnast aknal… Vaatamata noorusele ei karda ta õrnadest asjadest lauldes mõjuda naeruväärsena. Vastupidi. Kuulda on, et laulud tulevad südamest, need lähevad korda. Ka kuulajale.
Paraku on kõik helikandjal leiduvad kaksteist lugu kantud ühesugusest igatsevast, uinutavast ja vaikselt kulgevast meeleolust, mistõttu – kui ei juhtu just samasugune unelev-igatsev tuju olema – sobivadki need ideaalselt kuulamiseks videvikuaegsel tundehetkel. Või linnakärast eemal maatalus, vaadeldes aeglaselt langevaid räitsakaid või selget tähistaevast, üritades sulanduda kõiksusega. Eriti hästi sobib selleks muidugi «Hüüa mind», mille pillipartiid on sisse mänginud Sven Grünberg.
Õnneks peab artist end aeg-ajalt täiesti uuest küljest näitama. Muidu läheb igavaks. Niisiis oleks loogiline, kui Lepland mõne aja pärast midagi kärtsumat ja mürtsumat teeks. Kaua sa ikka kuulad, kuidas rohi kasvab?