Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734
Saada vihje

Kaheksandal sajandil tabas Maad gammakiirgus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Inna-Katrin Hein
Copy
Kunstniku nägemus gammakiirguse purskest
Kunstniku nägemus gammakiirguse purskest Foto: Wikipedia.org

Briti kuningliku astronoomiaühingu väljaandes ilmus artikkel, milles seisab, et kaheksandal sajandil tabas Maad gammakiirgusvoog.

Saksamaa teadlased avastasid möödunud aastal, et meie planeedil kerkis radiatsioonitase mingi võimsa kosmilise sündmuse tõttu, edastab BBC.

Uuring näitas, et selle võis põhjustada kahe musta augu või neutrontähe kokkupõrge, mis tekitas suures koguses energiat.

Möödunud aastal leiti, et Jaapani iidsetel seedrimändidel on süsinik.-14 tase ebatavaliselt kõrge.

Antarktikast leiti jääst tavaliselt kõrgem berüllium-10 tase.

Need süsiniku ja berülliumi isotoobid tekivad kui radiatsioon mõjutab Maa atmosfääri ülemistes kihtides asuvaid aatomeid.

Teadlased uurisid nii puuringe kui ka jääd. Tulemuseks saadi, et gammakiirgus jõudis Maale milllagi 774 – 775 pKr.

Teadlased välistasid, et selle tekke taga oleks supernova, sest selle jäänused oleks teleskoobiga seni näha.

Saksamaa Jena astrofüüsika instituudi teadlane Ralph Neuhauser selgitas, et gammakiirguse pursked on väga võimsad energiaga elektromagnetiline kiirgus.

«See purse leidis aset millalgi 3000 – 12 000 aastat tagasi ning meie galaktikas,» jätkas teadlane.

Kuigi tegemist oli võimsa kosmilise sündmusega võis see keskaja elanikel märkamata jätta.

Gammakiirguse radiatsioon jõudis meie atmosfääri, tekitades isotoope, mida siiani leidub puudes ja jääs.

Gammakiirguse pursked on üsna haruldased. Need leiavad aset tuhandete ja isegi miljonite aastate tagant.

Kui praegu tuleks Maa suunas selline gammakiirgusvoog nagu kaheksandal sajandil, siis võib see satelliite kahjustada. Kui gammakiirguspurse leiab aset paarisaja valgusaasta kaugusel, võib see hävitada Maa osoonikihi, muutes elu meie planeedil keeruliseks.

Tagasi üles