/nginx/o/2012/02/11/951814t1h19fc.jpg)
Millised olid Juku-Kalle Raidi personaalsed põhjused riigikogusse minekul, uuris Naisteleht. Ka mees uskus tõega, et suudab Eesti elu muuta? Ja kas ta usub ikka veel imedesse?
Juku-Kalle Raid: sattusin riigikokku tööõnnetuse tagajärjel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juku-Kalle: Mina sattusin riigikokku pigem tööõnnetuse tagajärjel. Kandideerisin IRLi nimekirjas, kuna olen 1992. aastast Isamaa valija olnud ning arvasin, et toetan neid mõnesaja häälega.
Et kellelgi ei sigineks ideed, nagu oleks riigikokku sattumine mingi eesmärk iseenesest, sai kavala Mart Laariga välja töötatud plaan: viimane koht ringkonnas, ühtegi reklaami ei tee, jne. Ah jaa, pastaka ikka trükkisin.
No ja siis valimispäeva õhtul helistas Hardo Aasmäe, naeris ja ütles, et tere, lugupeetud saadik. Arvasin algul, et see on tüüpiline Hardo must huumor ja panin toru ära. Aga ta helistas uuesti. Siis vaatasin, et ähvardab jah selline asi. Panin riidesse ja läksin valimispeole.
Mis puutub minu elu muutmisse, siis usun küll. Aga ma ei usu, et kusagil on mingi üks inimene, kes võtab ranitsast välja võlukepikese ja muudab. Neid asju tehakse paljukesi koos, läbi pikkade mõtiskelude ning mitte ühe raksuga.