Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

Uku Suviste Ameerikast uut kallimat ei leidnud

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Uku Suviste
Uku Suviste Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Uku Suviste (25) sai laiemale publikule tuntuks 2005. aastal saate «Kaks takti ette» finalistina, mille lõppvõistlusel pidi ta leppima kolmanda kohaga. Ometigi ei jäänud andekas noormees koju istuma, vaid osales erinevates projektides ning muusikalides.

Poolteist aastat tagasi otsustas Uku minna Ameerikasse, Bostoni Berklee College of Music'usse, laulmist õppima.

Tookord jäi Eestisse ootama lauljannast tüdruk-sõber Meribel Müürsepp ning SL Õhtulehes arutleti pikalt, kas noorte armastus sellele proovikivile ka vastu peab?

Nüüd on Uku tagasi. Uute kogemustega, Berklee koolitusega ning valmis väljakutseteks. Juba kuu aja pärast annab ta koos Koit Toomega naistepäevale ja naistele pühendatud kaks kontserti «Kahel klaveril».


Kuidas tulid mõttele koos Koiduga kontsert anda?

Olin trennis ja treenisin õlalihaseid, kui selline mõte järsku tekkis…


Lähed sa veel USAsse tagasi?
Kindlasti lähen. Millal täpselt ja kui kauaks, see veel selgub.


Oled siiani Berklee õpilane?

Võtsin õppepuhkust, kuna olin õppinud järjest poolteist aastat ilma ühegi vaheajata. Aktiivse õpilase staatust on aga võimalik taastada ning säilib ka õppestipendium.


Kuidas võrdleksid neid kahte muusikakooli, kus oled õppinud:Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakooli ja Bostoni Berklee College of Music'ut? Saab neid üldse omavahel võrrelda?

Saab võrrelda, samas ei saa ka. Berklee on ikkagi kõrgkool, Otsa-kool seevastu keskastme kool. Minu jaoks oli Berklee kõike seda, millest Otsa-koolis võiks puudust tunda ja vastupidi.

Asetasin suure rõhu muusikaproduktsioonile ning sain selles valdkonnas teadmisi ja oskusi kuhjaga. Otsa-koolis oli muusika selle küljega tegelev pool väga väike ja minu õppekavas ei olnud seda üldse sees.

Kuna Berklee on väga suure õpilaste hulgaga kool, olid seal aga näiteks laulutunnid lühemad. Otsa-kooli 2x45 minutilise tunni asemel nädalas oli Berklees vaid 1x30 minutit. Raske oleks kumbagi kooli ületähtsustada, mõlemad omavad väga suurt osa minu arengus.


Osalesid sa ka sealsetel laulukonkurssidel ja kuidas läks?

Jah, kõigil, mida kool pakkus. Need võistlused aga ei selgitanud välja mitte esikolmikut, vaid valiti kaheksa parimat, kes saavad Berklee Performance Centre'is (suurimas Berklee kontserdisaalis) esineda.

Jõudsin kõigil võistlustel finaali 20 hulka ja sain väga positiivset tagasisidet õppejõududelt, kuid viimase kaheksa hulka napilt ei pääsenud. Mul oli aga au olla palutud esinema mitmel suurel kontserdil samas kontserdisaalis.


Mida pead siiani USAs õpitu hulgas kõige olulisemaks?

Suurt enesekindlust ja avaramat maailmavaadet nii muusikas kui kõiges muus. Mind tegi suurem konkurents pigem tugevamaks ja arendas igast küljest palju kiiremini.


Mõni põnev seiklus?
Naljakas oli näha, kuidas sõbrad Itaaliast, Kolumbiast ja Mehhikost nägid esimest korda elus lund. Minu väike armas kolmeaastane õde vist ei oleks lõbustuspargis ka nii hasartis.


Mida tahad muusikuna saavutada?

Vabadust. Teha seda, mida tahan, ning öelda seda, mida on öelda, seda siis muusikaga. Kuigi maailmas on palju kuulsaid ja häid muusikuid, on väga vähe neid, kes endale sellist luksust saavad lubada.


On sul mõni asi veel tegemata või koht läbi käimata?

Mis puudutab USA reisi, siis kõik, mis plaanitud ja enamgi veel, sai ka tehtud. Loon uusi eesmärke, mille poole pürgida.

Mis puutub aga kohtadesse, siis külastasin neid häbiväärselt vähe, olin liialt ametis õpingutega. Iga koht ja seltskond võttis palju aega, et neid põhjalikult avastada.

Olin vaid Bostonis ja New Yorgis, aga plaanin lähitulevikus külastada ka Los Angelest ja Floridat. Tahaksin käia ka Hawaiil sugulastel külas.


Suhe Meribel Müürsepaga on säilinud? Või leidsid Ameerikast uue kallima?
Jah, seni on meie suhe veel säilinud. Olles harjunud siinse iluga, on sealt päris raske kedagi leida!

Kas on hea Eestis tagasi olla ja kuidas tähistasid vabariigi aastapäeva?

Tulla on tagasi väga hea, võib-olla parem, kui olla. Samas on minna ka hea, kui pikalt juba oldud. Ma olen suhteliselt rahutu hing ega suuda vist kaua ühes kohas olla. Tahaks kogu aeg mingit põnevust ja muutust.

Vabariigi aastapäeval istusin sõbraga Võitlevas Sõnas ja jälgisin telekast presidendi vastuvõttu.

Tagasi üles