Reno Hekkonens oma hiljuti lõppenud India reisist: see koht ei ole nõrganärvilistele

Reno Hekkonens - pidude kroonimata kuningas! Foto: facebook.com

Suurürituste korraldaja Reno Hekkonens on olnud aastaid õllemaadam Marje Hansari parem käsi. Möödunud aasta sügisel otsustas mees sellelt karusellilt maha astuda. PR-töö oli mehe lihtsalt ära väsitanud.

Hekkonens plaanis toona hoopis Himaalaja kloostrisse mediteerima minna. Samuti oli tema unistuseks laulusõnade kirjutamine ning miks mitte ka mõne raamatu üllitamine.

«Kõige olulisem on ennast uuesti leida. Ma tahan olla läbi ja lõhki õnnelik,» tunnistas mees oktoobris Elu24-le antud online-intervjuus.

Selle asemel põrutas Reno hoopis Indiasse, kus ta varem polnud käinud. Nüüd on ta õnnelikult tagasi.

Reno, kus sa Indias käisid ja kuidas puhkusereisiga rahule jäid?

Käisin kõikjal. Lõpuks maandusin Goas, kus peatusin pikemalt.

Olid sa üksi?

Üksi. Ma saan puhata ainult üksi.

Mis sul viga on?

Olen üksi reisija. Olen seda alati olnud. Grupi ja kamraadidega lähen matkale harva. Võin ju minna, aga ma ei pea seal nendega koos eriti pikalt vastu ja lõpuks lähen ikka oma teed. Olen individualist.

Mõni põnevam seik sinu reisist?

Istusin ühel õhtul ööbussi, et sisemaalt Goasse sõita. Lubati, et jõuame pärale kell seitse hommikul. Jõudsime kella kolme ajal mingile ristmikule. Mulle öeldi, et reisisiht on muutunud ja ma pean bussist välja minema. Kell kolm öösel!!!

Mind kupatati keset kottpimedat mingile ristmikule. Goani jäi sealt umbes kümme kilomeetrit. Ma ei teadnud isegi mis suunas. Mulle öeldi, et ärgu ma muretsegu, siin liigub palju taksosid. Buss kihutas minema, olin üksi keset teed, midagi polnud näha ja ühtegi autot polnud liikvel.

Täielik vaikus ja tühjus. Ümberringi ainult valju häälega ritsikad ja pimedus. Ütlen ausalt, India ei ole nõrganärvilistele.

Olin üliväsinud, emotsioonid laes... Istusin oma õnnetu seljakoti otsa ja puhkesin nutma. Tundus, et ma ei näe enam kunagi tsivilisatsiooni.

Lõpuks tõusin püsti, pühkisin põlved puhtaks, ajasin selja sirgu ja hakkasin astuma teadmata suunas. Järsku lähenes mulle selja tagant mingi kaubik, mis vedas banaane. Ta oleks mulle peaaegu otsa sõitnud hirmsa hooga. Tänu sellele ta ka ilmselt peatus. 

Kribisin end kiirelt kabiini ja teatasin, et ma ei tule sealt enne välja, kui ta mind ära ei vii. Õnneks on hindud lahked. Ta viskas mind mingile Goa rannale. Aga kell neli hommikul olid kõik kohad veel suletud.

Hakkasin rannalt üht kummulikeeratud kalapaati otsima, kuhu end magama keerata. Samas märkasin aga üht pisikest bungalow'd, kust paistis valgus. Koputasin ja selgus, et olen õnnesärgis sündinud. See oli turvamees, kes oli ranna-bungalow'de valvur. Andsin talle raha ja tema mulle ühe vaba hurtsiku võtme.

Kas India täitis sinu ootused?

Ei, ei ja veel kord ei! See oli õudne koht! Ma ei lähe sinna mitte kunagi enam tagasi!!!