Pärast meie 2007. aasta juulis tehtud automatka hantide juurde (Tjumen-Tobolsk -Hantõ-Mansiisk) otsustasime, et uuel suvelgi püüame endale selgemaks saada neid Venemaa Föderatsiooni alasid, mida lühikese suvepuhkuse ajal suudame külastada. Kui võtsime oma reisi plaanimiseks ette Aasia kaardi, jäi pilk kohe peatuma Baikalil.
Kuigi suurtel kaartidel ei paistagi see hiigeljärv nii suur kui tegelikkuses, on ta piirkonnale küllaldaselt märgilise tähendusega, et talle eraldi tähelepanu pöörata.
Baikalil kui legendil on palju põhjusi. Üks neist kindlasti see, et järve vanuseks loetakse kirjanduses 25 miljonit aastat. Ise järve äärde jõudnuna ja iseäranis sukeldudes tunned kohe, et see vesi on eriline: kohalikud ütlevad, et selle järve vesi on elav ja energiat andev.
Baikalile kui semiootilisele märgile annab saladuslikkust juurde asjaolu, et sellesse järve viib oma veed vähemalt 336 jõge (kes jõuab üles lugeda neid ojasid ja allikaid!), aga välja voolab sellest imejärvest vaid Angara. Meie saime Angara jõe äärde sel reisil Irkutskis, Ida-Siberi ajaloolises pealinnas. Baikali järve nimi tuleb väidetavalt burjaatide (mongolite) järvele antud nimest Baigalist.
Evengid olevat seda järve kutsunud hoopis Lamuks. Kuid põhjus, mis meid Baikali äärde viis, polnud ainult loodus, vaid soov teada saada ja omal nahal tunnetada kultuuri, mis on oluline ajaloo mõistmiseks. Baikali kallastel on võimalik tunnetada kahe kuulsa kaubatee - siiditee ja mitte vähem tähtsa teetee säilmeid.
Kõik, kes endale head teed soojenduseks ja ergutuseks-rahustuseks teevad, võiksid teada, et Kjahta linn oli sel teeteel üks suuremaid kaubalinnu. Sealt läksid välja karavanid teega. Kuid veel põnevamaks muudavad selle piirkonna muidugi ajaloolised ja tänapäeva inimesed.
2008. aasta tõi Tjumenimaa korraks laiema avalikkuse tähelepanu alla. Venemaa korraldas Hantõ-Mansiiskis maailma juhtriikide kokkusaamise. Sellele järgnes ugri-maailma kohtumine, millest teiste seas võttis osa Eesti delegatsioon eesotsas meie presidendi Toomas Hendrik Ilvesega. Ida-Siberisse reisimiseks on Tjumen muidugi sobiv reisi alguspunkt. Tjumen on ilmselt Siberi kõige puhtam ja heakorrastatum linn.
Tjumeni rahvusvaheliselt lennuväljalt Rostsinolt võib mitu korda nädalas sõita näiteks Baierimaa pealinna Münchenisse. Üha enam tšarterlende Türgi kuurortidesse algab samuti otse Siberi keskusest, kuid ikka veel pole vahemaandumiseta lende eriti ida suunas.
Tjumenist lähevad lennud põhiliselt läände (Moskva) ja muidugi põhja. Kuid siiski leidus meid huvitaval suunal liin, mis paistis meile isegi eksootiline, et seda vähemalt kord-kaks kasutada. Tjumenist käib viimasel ajal küllalt universaalne välismaine lennuk ART–72 korduvate vahemaandumistega (Omskis, Novosibirskis, Krasnojarskis) Irkutskisse. See lennuk väljub Tjumenist hommikul kell kümme ja jõuab Ida-Siberi ajaloolisse keskusesse Irkutskisse umbes 12 tunni järel.
Selline lend on suur katsumus lenduritele ja stjuardessidele, kes seda UtAiri liini teenindavad, kuid reisimeestele, kes omal nahal tahavad kogeda, mida tähendavad Siberi vahemaad (100 kilomeetrit pole tõesti mingi vahemaa!), annab see hea võimaluse kohe kohalikku elu etnoloogiliselt uurima hakata. Etnoloogid nimetavad sellist tegevust osaluseksperimendiks.
Reisimine tähendab ju seda, et ollakse avatud uuele ja püütakse aru saada just sellest, miks mujal elavad inimesed veidi teisiti kui meie oma kodus.
Kell 11.40 stardib meie ART–72 Tjumeni lennujaamast, võttes suuna Omskile. Lennuk lendab madalalt (tema kõrguselagi on 7500 meetrit) ja kiirust on tal kuni 500 kilomeetrit tunnis. Ühe tankimisega ta üle 3600 kilomeetri lennata ei suuda, see tingibki tema kasutamise liinidel, mis jäävad selliste parameetrite piiresse. Lennukisse mahub veidi alla 50 reisija, seegi loob mõnusa koduse tunde.
Venemaa lennuliinidel on reisijate eest hoolitsemine veel enesestmõistetav, toidu eest ei tule eraldi maksta. Lutsukomm põses, hakkame nautima Lääne-Siberi avarust.
Mari kasutab võimalust ja pildistab lennuki aknast pilvi ja seda kõike, mida saame näha Siberi tasandikust. Meie reisi esimene vaatamisväärsus, mille üle talvisel ja pimedal ajalgi tasub järele mõelda, on hilissuvised pilved Siberi mõõtmatute avaruste kohal.
Lendame Omski poole mõlemad esimest korda. Teame juba ette, et meil pole Omskis olekuks antud enam aega, kui vaid korraks vaadata ringi kohalikus lennujaamas ja ehk näha kohalikku lennuparki, mis tegelikult annab kaugelt tulnule samuti palju informatsiooni.
Me ei tea veel, et tagasi lennates läheb Omskis maha Venemaa olümpiakoondise liige, keda öises lennujaamas on vastu võtmas õnnelik rahvameri. Mees ise paistab olevat väsinud ja tulvil kojuigatsust. Meie oleme tagasilennul samuti väsinud ja nii vaatame olümpiakangelasele küll silma, kuid kumbki pool ei ole valmis juttu ajama. Kahju muidugi, sest olümpiasangareid ei lenda just iga päev sinuga koos ja veel täiesti üksi, saatjateta.
Kui Tobolsk oli pikka aega Vene impeeriumi vanglaasjanduse pealinn (kõik vangitapid toodi kõigepealt üle Tjumeni Tobolskisse), siis Omsk sündis samuti selle vanglamajanduse osana. Professor Aadu Must seletab, et Omski nimi on ajalooliselt tegelikult venekeelne lühend – vangide väljasaatmise kauge koht (otdalennoje mesto zakljutðennõhh katorþnikov). Tänapäeval on Omsk üks Siberi linnu, mis elab oma elu ega sõltu enam vanglamajandusest.
NSV Liidu ajal loodi Novosibirskisse tuntud teaduskeskus, mis paljudel aladel oli maailmakuulus. Praegugi asub siin Venemaale oluline keskus. Meie lennul Irkutskisse jätab Novosibirski lennujaam kõige positiivsema mulje. Siin on huvitaval kombel tunda rahvusvahelist haaret ja üleilmse trendi tunnetamise loomulikkust.
Kui Tjumenis on paljud asjad tõesti hästi, siis lennujaam ise on suhteliselt pisike. Novosibirskis tekib selline eriline tunne, et siin on kõik loomulikus olekus, midagi ei püüta näidata välismaalastele teisiti kui omadele. Kas tõesti suudavad suure linna teadlased sedavõrd mõjutada linna üldist kliimat?
Novosibirsk paistab olevat lennufirma Sibir kodubaas. Lennufirma Sibir on teinud viimasel ajal Venemaal väga moodsa lennukite kujunduse. Selle firma lennukid paistavad lennujaamades juba kaugelt silma oma salatirohelise värviga, millele on kantud reisijate figuurid. Samuti on ettevõtte uus märk lühend S7.
Krasnojarsk on samuti väga tuntud Siberi linn, kuid lennujaam on sellel linnal küll üks viletsamaid. Lugesin ajalehest teravat kriitikat võimude aadressil, et rohkem kui kümme aastat on lubatud rajada Krasnojarskisse uus lennujaam, aga seni pole midagi tehtud. Asi on tõsine.
Teadjad räägivad, et 1937-1938 sooritatud mõrvade varjamiseks valati betoon süütute ohvrite haudadele ja ehitati neile lennurajad.
Krasnojarski lennujaamas on juhtunud väga palju õnnetusi ja väidetakse, et siin maandumine on lenduritele kui paha unenägu. Siin paistab lausa rõhutatult välja see, et oodatakse uue lennujaama ehitust ega tehta midagi selleks, et kuidagi senist olukorda parandada.
Meie ART ukerdab vapralt lennujaama ette ja jääme ootama, millal lendurid tangivad lennuki teekonna viimase osa läbimiseks, et jõuda südaööks Irkutskisse.
Bolševikudki kehtestasid oma võimu Siberis suhteliselt hilja. Ajaloost aru saada polegi kõrvalisel nii lihtne. Tjumenis (oluline linn Lääne-Siberis) on tänavanimed küll veel nõukogulikud, kuid neile on lisatud vanad nimed, mida need tänavad kandsid enne 1920-ndaid, kui bolševikud võimule tulid ja hakkasid oma kangelaste nimedega linnatänavaid ristima. Midagi niisugust ei leia me näiteks Ida-Siberi kauaaegses pealinnas Irkutskis.
Irkutskis seisab nüüd Angara jõe kaldal kloostri ees admiral Koltšaki monument. Siin lasti Siberi vahepealne valitseja maha koos oma valitsuse peaministriga. Reisijuhid viitavad muu seas baltisakslasele Ungern-Sternbergile, kes segaseid aegu kasutades püüdis muuta valitsemiskorda Mongoolias. Tema katsedki jooksid steppide liiva.
Siberi linnade lugu moodustab omaette lehekülje Siberi kolonisatsiooni ajaloos.