/nginx/o/2009/04/22/167222t1h5066.jpg)
Loen ja hämmastun aina enam sellest teemast, mis praegu kirgi kütab.
Kirjutamisest ja elust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alustuseks K.-M. Sinijärv, kes selle šokeeriva kirjaga üles astus, et valitsus, kel on praegu sada muud (peamiselt isiklikku) muret, peaks tahtma kuidagi kindlustada Eesti kirjanduse jätkusuutlikkust, mille kohta, nagu kõik väga hästi teavad, pole midagi head öelda.
Või noh, küsige Kirjanike Liidult, kui tahate professionaalset arvamust - kõik, mida praegu kirjutatakse, on täielik saast. Seega - miks peaks tavakodanik tahtma kõiki neid saastakirjanikke ülal pidada (keda viimaste andmete järgi oli Eestis umbes 3000)?
Või kui nii, siis juba raha kõigile! Fotograafid, maalikunstnikud, skulptorid, haute couture'i loojad, performance-artistid, muusikud, graafikud ja absoluutselt kõik loominguliste ja siinses majanduslikus nišiolukorras ebaprofitaablite ametite esindajad - nemad tahaksid ka raha!
Neil on samuti vaja elu- ja ravikindlustust, igakuiseid toetusi, sest te ei tule ju ometi ütlema, et nende kunst on vähem väärt kui kirjandus. Ajas vähem püsiv? Kindlasti oleks neil õigus ka veel suurema suu ja valjema häälega karjuda, sest kirjandus on siiski oluliselt rohkem massikunst kui kõik teised kunstiliigid.
Raamatupoodi marsib sisse igaüks, sest need on esindatud igas suuremas kaubanduskeskuses, aga tõesti - millal te käisite viimati kunstipoes? Eriti praegusel vaesel ajal, kui nende aknal ei helenda silt "Allahindlus -70%"?
Aga jah, tõesti muserdav ja murettekitav olukord on see, kui 3-4 aastaga saadakse valmis üks(!) romaan. See on pehmelt öeldes katastroofiline. Okei, kindlasti on raamatuid ja kunstiteoseid, mis sellise ajakulu ära õigustavad (Sixtuse kabeli lagi näiteks), aga pehmelt öeldes on probleem selles, et see peaks tooma sisse rängalt raha.
Lihtne kalkulatsioon ütleb mulle, selleks, et neli aastat tööd ennast mulle ära tasuks, nii et ma ei peaks rohkem midagi tegema, peaksin ma ühe raamatuga teenima vähemalt 720 000 krooni (+ tulumaks). Hm...
Okei, Mihklile tasus raamat ära. Harry Potteri esimene osa tasus ennast ära, Videvik samamoodi. Aga mida teha sel ajal, kui see raamat pole veel valmis? See raha peaks ju olema olemas, sellest tuleks elada iga päev sellesama kirjutamise aja jooksul. Eesti Vabariigis tundub see praktiliselt ilmvõimatu.
Ja-jah, just nimelt praegusel ajal oleme kõik sunnitud mõtlema, miks on nii, et inimesed ei taha paljusid kirjastatavaid raamatuid osta. Ja tunnistada endale, et 2008. aasta absoluutne hittkirjanik on Mihkel Raud. Siinkohal ei ole midagi kobiseda, sest numbrid räägivad enda eest. Mihkli-poiss nimelt vajutas valupunktile, tabas ära, mis see on, mille järele rahva hing kisendab.
Aga kui see isiklik uhkus ja kõrkus ja egoism juba nii kõrgele tõusevad, et nende suure matva pilve tagant välja ei näe, ja kogu aeg on hinges ainult tunne - aga ma ju olen väärt seda, et mulle makstaks! Niisama, minu olemasolu eest!
Siis polegi muud, kui nälga surra või siiski korra troonilt maha tulla ja näidata üles mõistvust. Kahjuks on küll nii, et sellise sapise vihakarje peale: "Miks te, lollid, meie raamatuid ei osta?" ei lähe keegi enam poodi.