Birk Rohelend: minu õnn on sügav rahulolematus ja pidev töö edasimineku nimel

Birk Rohelend Foto: Rita Martinson

Viljandis sündinud ja kasvanud, siin Jakobsoni gümnaasiumi lõpetanud noorkirjanik Birk Rohelend tõdeb, et teda on eluaeg kiusanud painav vajadus midagi luua. Oma mõttekatkeid tähendab ta üles ka blogisse, mida nimetab «

Morbidaariumiks

».

Keskkooli lõpuni Birk joonistas, ülikoolis hakkas tõsisemalt kirjutama, kuid nüüd kisub otsapidi juba filmikunsti poole.

«Eks see sellest tule, et minu jaoks on küsimata küsimused niivõrd tähtsad, et ma pean nad ise ära küsima. Teinekord tean ka vastuseid, aga parema meelega jätan need enda teada,» mõtiskleb ta.

Birk nendib, et ta on justkui revolutsionääriks sündinud - alati valmis kõike uuendama ja muutma. «Kogu aeg tahaks lõhkuda seda mõnusat ignorantsuse mulli, mille enda ümber ehitamisega enamik inimesi oma elupäevad veedab. Ma ei usu, et õnn on rahulolu, minu õnn on sügav rahulolematus ja pidev töö edasimineku nimel.»

Ülikooliaastatel, õppides geenitehnoloogiat, füsioteraapiat ja kommunikatsiooni, elas Birk Tartus, nüüd on olnud juba mitu head aastat Tallinnas.

«Minu igapäevatöö on vastupidiselt mu fantasmagoorilisele loomingule äärmiselt ratsionaalse iseloomuga. Olen aru saanud, et nende kahe külje vahel eksisteerib minu elus suurepärane balanss - detailitäpsus inspireerib fantaseerima, tõeliselt nauditav looming aga nõuab parimat võimalikku konstruktsioonitaju ja struktureerimise võimet,» räägib ta.

Birki raamatud on saavutanud kirjandusvõistlustel üsna kõrgeid kohti. Kirjutaja ise peab tunnustust vajalikuks, sest iga auhinnaraha on aidanud tal ellu kutsuda uut teost. Niimoodi on see tema jaoks olnud väga efektiivne, isemajandav masinavärk. «Mu sõralise sõbra» auhinnarahaga toodan praegu oma esimest minipsühhotrillerit,» toob Birk näite.

Birki raamatud

Seniajani kõige kallimaks peab kirjanik endale on raamatut «Enesetapjad», sest see teos on täiesti kordumatu ja unikaalne. «Mind on selleks inspireerinud paljud hämmastavad inimesed, kes on kõik omamoodi sellesse teosesse panustanud,» avaldab ta.

Tänavu ilmunud «Enesetapjad» räägib ühe linna noortest, kelle elud on omavahel põimunud lootusetuks rägastikuks ja keda vaevab küsimus: milleks elada. Mõni neist põgeneb elu eest, teine selle poole; neid kõiki painab puudulik reaalsus ja unistused paremast tulevikust.

Raamatututvustuses on kirjas: «Kui inimesed mitte ei sünniks, vaid neid aretataks inkubaatorites, oleksid ehk nad kõik normidele vastavad. Ometi on võimalik, et isegi siis oleksid mõned katseklaasibeebid teistmoodi. Alati leidub mõni valge vares. Ja valged varesed torkavad silma. Valgel inimvaresel on kaks võimalust: kas kanda oma valget sulestikku kõigest hoolimata või võõbata see mustaks. Paraku ei mõju kunstlikud suled kuigi usutavalt. Ja oma sisemist olemust, seda ei saa kuidagi mustaks võõbata.»

«Enesetapjad» jäi Eesti lastekirjanduse keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud parima noorsooromaani võistlusel jagama esimest ja teist kohta.

Noorsooromaanivõistluselt noppis kolmanda koha kahe aasta eest ilmunud «Mina, Mortimer». ortimer on 23-aastane üliõpilane, kes avastab saatuse tahtel, et senine elu on olnud justkui klišeedest koosnev kaardimajake ja tema kontroll olukordade üle vaid illusioon. Nii saab alguse ärkamine - saabub luupainajalik reaalsus, mis vaheldub absurdimaigulise unenäomaailmaga. Kiiresti saab selgeks, kui kohutavalt keeruline võib tegelikult olla see, mis pealtnäha on tundunud nii lihtne.

Novell «Mustade kaantega kaustik» kuulus kogumikku «Tule, ma jutustan sulle loo», mis ilmus möödunud aastal kirjastuselt Petrone Print. Kogumikku on koondatud 19 autori novellid. Kõigi autoreid ühendab vanus, õigemini noorus, enamik neist on sündinud 1980. aastatel, aga esindatud on ka 1991. ja 1979. sünniaasta.

«Mustade kaantega kaustik» räägib psühhotrilleri sugemetega loo poisist, kes avastab ühel päeval oma postkastist kaustiku, mille esimesele lehel on kirjutatud «Kui sa seda loed, siis ma tapan su ära!» Ilmselgelt ei suuda ta kaustiku lugemisest hoiduda.

Tugev kaunismaa

Kirjanikunime Birk on ta kasutanud alates esimesest romaanist. «Kavatsen kasutada täpselt senikaua, kuni Birki olemus mind rahuldab - kuni ma tahan luua sellist morbiidset, veidi häirivat, naha alla ronivat loomingut,» kergitab Birk nimesaamisloolt katet.

Kui ühel hetkel on see piiride nihutamise vajadus otsa saanud, pole välistatud, et ta võtab uue nime, aga hetkel sobib Birk kontseptuaalselt suurepäraselt kõigega, mida teeb.
«Nimi tuli minu juurde ise, hakkas peas keerlema - nagu kõik inimesed ja nimed mu juurde ise tulevad. Kunagi vaatasin nimeseletusprogrammist järele, see tähendas umbes midagi sellist, nagu «tugev kaunismaa», see sobis mulle hästi!»

Pärisnime ja -olemuse asemel kasutab seda sellepärast, et juhtida kõike loominguga seonduvat talle sobivas suunas, luua võimalikult hästitajutav kontseptsioon.
«Samuti pean oluliseks seda, et keegi mind Birkiga segi ei ajaks - loomingus olen üks, tavaelus teine inimene. Nii lihtne see ongi!»