/nginx/o/2012/10/16/1375904t1h772b.jpg)
Võrust pärit kaunis 25-aastane lauljatar Helen Adamson, kes esindas Eestit Martini talendijahil Ibizal, töötab igapäevaselt koolitusjuhina. Buduaar tegi Heleniga eksklusiivse intervjuu suhete teemal ja uuris välja, kas Helen on oma elu armastust juba kohanud ning miks sai otsa tema esimene armastus. Kas Helen jättis noormehe ise maha või juhtus hoopis vastupidi?
Oma esimest armumist mäletab Helen veel väga hästi. «Kui ma esimest korda «armusin», olin ma umbes kaheksa-aastane. Kuid selline lapsik nii-öelda armumine käib vist lapseeaga kaasas, sest kui ma vaatan praegu oma kümne-aastast õelast, siis tema on ka nii-öelda armunud,» naerab Helen ning avaldab ka vanuse, mil ta päriselt esimest korda armus: «Esimene armumine, mida võin armumiseks pidada, oli siis, kui ma olin 16-aastane.»
Sellest esimesest armumisest kasvas välja ka esimene armastus. «Ma arvan tõesti, et oma esimest armumist võin pidada ka oma esimeseks armastuseks, sest tol ajal olid mul tema vastu tunded, mida arvasin olevat armastuse. Olime koos umbes kaheksa kuud ning tema jättis minu maha.»
«Ma ausalt öeldes ei tea isegi miks, aga tegemist ei olnud ka nii tõsise suhtega, ilmselt tekkisid lihtsalt teised huvid. Mäletan seda suurt südamevalu, sest tol ajal tundus, et käes on maailmalõpp,» tunnistab Helen, et ka tema teab, mis tunne on olla maha jäetud.
Siiski elu armastuseks kaunis lauljatar seda suhet ei pea. Kuidas Helen sellise mõiste nagu elu armastus endale üldse lahti mõtestanud on?
«Ma arvan, et sõna «armastus» on üldse raske defineerida. Igal inimesel on sellest oma tundmus ja nägemus. On vale öelda kellelegi, et mida sina armastusest tead, sa oled veel liiga noor ja kogenematu. Inimesed tunnevadki kõike elus vastavalt oma kogemusele. Kuigi mul on olnud väga vähe suhteid, arvan ma, et olen kindlasti tundnud suurt armastust. Aga ma ei oska veel öelda, mida tähendab elu armastus, arvan, et leian selle definitsiooni oma elu lõpus, kui leian.»
«Minu nägemuses on tõeline armastus tingimusteta. Inimestevaheline kooslus, kus on kaks erinevat isiksust ning nende vahel on usaldus, austus, hoolimine, teineteisega arvestamine, kirg ja palju muud, mis inimesi õnnelikuks teeb. Mulle hakkab aina enam tunduma, et suhetes tekib rutiin justnimelt siis, kui mingit osa üksteisest hakatakse pidama enda omaks või võetakse iseenesest mõistetavalt.»
«Usun, et selleks, et suhe toimiks ning tunded ei kustuks, peavad mõlemad osapooled pidevalt suhte nimel vaeva nägema. Kuigi kõik, kes on õppinud rattaga sõitma, oskavad elu lõpuni sõita, siis need, kes treenivad ja näevad vaeva, sõidavad kiiremini ja on vastupidavamad,» mõistab Helen, et kestva suhte nimel tuleb vaeva näha, sest armumisperiood ei kesta kunagi igavesti.