Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
/nginx/o/2009/04/19/165423t1hcd64.jpg)
Selle loo jutustas mulle naine, kel kodus hooldada vana ema. Kahekesi emaga - nii võiks iseloomustada nende elu. Naine käib tööl ja ema ootab teda töölt. Iga päev.
Nüüd juhtus, et nad mõlemad on korraga kodus. Naine, olgu tal meie loos nimeks Aino, sõna otseses mõttes kukkus end sinisele lehele. Ta jutustab oma loo.
Hirmsa valuga tööl
Minu juhe on koos, mõistus otsas. Peas turritab selline sasipundar, et ... Asi sai alguse sellest, et ühel hommikul tööle minnes kukkusin. Libe oli. Ilmad ju sellised, et maa pidevalt must ja - oligi must jää.
Töötan Pärnus N. baaris nõudepesijana - hommikul kaks ja õhtul kaks tundi, palk 2500 krooni. Minu kohuseks on veel kaks korda nädalas taaravastuvõtu punkti koristada, ehkki töölepingusse seda kirjutatud pole.
Ja kui sel õnnetul hommikul ümber nurga keerasin - paremat kätt jäi minu koristada olev taarapunkt -, käis mats, jalad olid alt ja leidsin end maast. Pead tõstes nägin, et baari tagauks on lahti ja kaks kaubaautot ees. Ukerdasin end püsti - no küll oli valus astuda! Kiirgas vasakust põlvest üles kubemesse, kui sammu tegin. Sellist mõtet, et peaks kiirabi kutsuma, pähe ei tulnud, hoopis see, et saaks töö kuidagi tehtud. Tegingi. Aga millise vaevaga! Valupisarad voolasid üle higise näo, olin üleni higine sellest maadlusest valuga. Oleks siis nõudepesu üksi olnud, pidin ka pappkaste konteinerisse toimetama. Paraku jäi see töö pooleli. Võimatu oli astuda ja kartsin veel kord kukkuda, konteineri juures olin varasematel päevadel libisenud ja põlvili kukkunud.
Rääkisin juhatajale, et ma enam ei jõua, tahaksin pikali heita. Tema vastu: "No eks ma siis pean teisele korrusele minema rääkima." Hääl oli tal väga tülpinud. Mina läksin välja ja komberdasin bussipeatusse, pisarad muudkui voolasid.
Kobasin taskuid - mobiili olin koju jätnud! Oli tunne, et pean endale ise kiirabi kutsuma. Aga siis märkasin, et tuli buss number 14. Komberdasin sisse ja istusin. Sõit viis haigla poole. Ärge küsige, kuidas ma suutsin, sest ma ei mäleta enam. Aga see, kuidas trepist üles ja alla sain, on meeles - hirmus valus oli. Miks ma kohe trepist alla tulema pidin? Sest kästi kohe minna erakorralise meditsiini osakonda (EMO), aga väljast ringi.
Kukkus katki intiimse luu
EMOs selgus kurb tõsiasi: olin kukkunud katki häbemeluu ... Häbi mul olgu! See tähendas kaht nädalat voodirežiimi ja teist kaht nädalat taastumist. Tööõnnetuseks seda ei loetud: ma ei olevat kukkunud ruumis sees!
Rääkisin tööandjaga telefonitsi ja selgitasin, mis tegelikult juhtus. Mu otsene ülemus nägi ka, kui suur vaev oli mul tööd teha. Selle asemel et kaasa tunda ja uskuda, kostis tööandja suust: "Nii võib ju igaüks öelda, et kukkusin seal ja seal." Kordasin talle igaks juhuks hommikused sündmused minuga üle. Tema karvaselt vastu: "Mida te sellega mulle öelda tahate?"
Valisin siis otsese ülemuse numbri. Selgus, et temagi ei saavat aidata. Tema ise ka nagu ohver - haiguslehel ja peab samal ajal tööl käima. Nokkisin kohe ära: ahah, topeltraha jookseb, mina, loll, ei saa ettenähtutki. Kaabi kõigil kintsu nagu viimane ...
Vähemalt aitas otsene ülemus mind niipalju, et viis oma autoga arsti juurde. Selle eest talle tänu.
Mobiil olgu taskus!
Mida edasi teha? Minu kulud muudkui kasvavad. Et alakõhus olid valud, tuli käia günekoloogi juures. Ikka taksoga. Seal avastati, et trauma veel värske ja märtsis tulgu ma tagasi. Traumatoloog tahab mind näha veebruari teise nädala lõpul. Olen nagu hädapätakas, isegi potil ei saa hästi istuda. Liigun kodus kappide, laudade ja muu mööbli toel. Aga süüa ju vajame, nii ema kui mina. See tähendab, et on vaja poes käia. Üldiselt olen optimist ja tean, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Aga kui mind peedistatakse, ei usuta, et olen tööl kukkunud, siis ...
Jah, ühe asja olen väga valesti teinud. Järgnev olgu õpetuseks teistele kukkujatele. Oli mul vaja sinna tööle trügida! Oleks pidanud kohe kiirabi helistama või veel parem, maas lamama seni, kuni keegi näeb.
Oleks tunnistaja olnud! Veel targem oleks olnud mobiili mitte koju unustada. Kukud, mõistust veel on, lamad ja kutsud endale kiirabi, kohapealt ei liigu sammugi. Vaat siis oleks kiirabiarst fikseerinud olukorra, juhtumi, kellaaja ja piirkonna. Kõik olnuks korras ja tööandja ei saanuks kahtlustada, et mine tea, kus kukkusid.
Perearst kirjutas haiguslehele "olme- ja vaba aja trauma", mis garanteeris kõigest 80 protsenti palgast. On tekkinud rahamured ja need muudkui suurenevad. Palk niigi väike. Näiteks taksojuht võttis kojusõidu eest 80 krooni.
Hing ei anna rahu - mis tähendab olme- ja vaba aja trauma?
Helistasin tööinspektsiooni. Sealt soovitati helistada tasuta infosse 640 6000. Rahustav naisehääl palus mul püüda terveneda. Luu paranevat siis paremini, kui olen rahulik. Andis mulle juristi numbri. Meeshääl (jurist) teatas telefonitorusse, et püüan tuult väljal, ehkki ta saavat mu murest aru. Ainus, kes mind aidata saavat, olevat kohus, aga kohtukulud võivad suuremad tulla, kui on valuraha.
Mind teeb kurvaks see, et elu püüab mulle tõestada: ma pole mitte keegi. Hüüdja hääl jääb hüüdjaks kõrbes. Aga võib-olla kukkusin endal peas ka midagi segi, sest tunnen: pean õiglaseks saada valuraha.