Suhtlemine kui kormoranistlik roojamine

Foto: HENN SOODLA/PRNPM/EMF

Kormoran ehk karbas on hirmuäratava, koleda välimusega lind, kellel on kongus kujuga nokk, mille vahelt eraldub pidevalt õõvastavat häält, mis teeb silmad ette ka kohutavale vareste kraaksumisele.

Muidugi ei saa seda neile ette heita, sest kormoranidel on nagu kõikidel teistelgi elusolenditel vajadus ning õigus liigikaaslastega suhelda.

Inimestevahelistki lävimist ei takista ju üldjuhul ükski tervemõistuslik inimene, vastasel juhul oleks tegemist demokraatliku ühiskonna elementaarseima komponendi igapäevaelust likvideerimisega.

Eesti puhul iseloomustab suhtlemisvõimalustele piirangute seadmist kõige enam Nõukogude Liidu, mille all Eesti oli tervelt 51 aastat, kehtestatud tsensuur.

Tsensuur on eneseväljenduse, sealhulgas sõnavabaduse piiramine, mis toob kaasa selle, et avalikkus saab osalist, mittetäielikku informatsiooni. Intelligentsed inimesed ei pea üldjuhul sõnavabaduse piiramist ega nõukogudelikku reźiimi üleüldiselt inimlikuks.

Vastupidi, tegemist on taunitava ja häbiväärse vaimse vägivallaga. Suhtlemisõpetuse õpikutes on märgitud, et suhtlemine moodustab 70 protsenti inimese ärkveloleku ajast, millest meediale ehk avalikule sõnale kuulub omakorda neljandik.

Tsensuuri puhul kehtestab poliitiline võim seadusandluse või "kirjutamata seaduste" kaudu järjekindla ja süsteemipärast kontrolli avaliku informatsiooni sisu, vormistuse ja levitamise üle. Tsensuuriga kaasneb tihti väärinformatsiooni levitamine, mis aitab varjata tsensuuri olemasolu.

Suures osas takistati Läänest raudse eesriide tagant tuleva informatsiooni levikut. Nõukogude võimuesindajad tahtsid selle abil takistada inimeste teadmiste ja arusaamade omandamist demokraatlikust ühiskonnast.

Mõnes mõttes see ka õnnestus, rahvas ei saanud tuua võrdlust teiste maade riigikorraldusega. Samas vähegi taibukas inimene sai aru, et ilma igasuguse põhjusteta ei sea ka kõige sadistlikum võim piiranguid millelegi nii loomulikule ja inimlikule kui seda on vaba sõna.

Kormoranidelegi ei kärata ükski taktitundeline inimene: „Jää juba vait seal üleval, ära kraaksu, kuradi kõvera nokaga elukas!" Kormoranid on küll häirivad, kuid ei põhjusta inimesele siiski laastavat kahju.

Seega, Nõukogude Liit reetis, et inimeste suid lukustatakse, et ära hoida kaost, mis kaasneb nõukogudeliku reźiimi debiilsuse ning inimvaenulikkuse päevavalgele tulemisega. Kahjuks ei ole taoline nõukogudelik suhtlemine maailmast sugugi kadunud.

Hiljuti paiskus väga terava teemana meediasse vene koolipoisi, Sergei Metlevi, lugu, kus ta julges kommenteerida Venemaa suursaadiku Nikolai Uspenski väiteid Eestis elavate venekeelesete õpetajate represseerimise kohta.

Päev hiljem kooli tulnud Sergei Metlevile korraldati näidiskohut. «Istusin maha, mulle hakati esitama küsimusi ja süüdistama. Mulle see ei meeldinud. See on nagu mingi Nõukogude aegne stiil,» meenutas Metlev.

Aga miks ei ole siis näiteks poliitilist propagandat läbiviivatid erakondlasi süüdistatud ajupesus?

„Kõik loomad on võrdsed, aga mõned loomad on võrdsemad kui teised" (G. Orwell „Loomade farm).

Tundub, et vaba sõna meie seas siiski ei kehti, sest me oleme Suure Venna valvsa pilgu all; „üliinimesed" ehk toompealased võivad aga rääkida, mida sülg suhu toob.

Häiriv suhtlustoon polegi kormoranide ebameeldivaim omadus. Jubedaim on nende pidev roojamine. Kormoranid on väga kiire seedimisega linnud. Ei pruugi mööduda minutitki, kui peamiselt kaladest toituvad sitturid oma hiljutise toidu kõrgelt taeva kohalt gravitatsioonijõule allutavad ja maa poole teele saadavad.

Loomulikult on see väga ebameeldiv, kellele siis meeldiks pidevate ja ettearvamatute kehakergendamisaktsioonide käigus haisva ollusega pihta saada. Taoliste halbade olukordade vältimiseks kütitakse kormorane massiliselt, et nende populatsiooni piirata.

Kui Stalini üks kuulsamaid tõekspidamisi on, et kui ei ole inimest, ei ole ka probleemi, siis kaasaegse ühiskonna motoks võib pidada: „Ei ole kormorani, ei ole üleliia paska." Taolisel egoistlikul, omakasupüüdlikul tapmisel on mingil määral paralleele tsensuuriga.

Mõlemal puhul takistatakse loomulikke tegevusi, mis on maailma lahutamatuks osaks olnud ilmselt alates selle tekkimisest.

Juba Mooses pidi iisraellaste juhtimiseks ning vabastamiseks Egiptuse orjapõlvest palju suhtlemisoskust rakendama ning uskuge või mitte, kindlasti käis ta ka asjal. Olgu tegemist mis tahes inimese, looma või linnuga, tema elus ei möödu kindlasti päevagi ilma nende kahe elementaarse toiminguta, olgugi et teatud kõveranokalise argipäevas on mõnda tegevust rohkem.

On ju inimesigi, kellele meeldib palju rääkida, oma emotsioone väljendada, kuid see ei tähenda, et teda selle pärast kohe tapma peab minema.

Eesti on olnud juba ligi 20 aastat demokraatlik riik kuid siiski jääb aeg-ajalt mulje, et siinne ajakirjandus pole täielikult kommunistlikust tõvest paranenud.

Oleks ideaalne kui ühiskond muutuks tolerantsemaks ning demokraatia domineeriks kommunismi üle niivõrd palju, et inimestele ei seataks piiranguid toimingutes, mida nad on jumala poolt loodud tegema.

Tõsi, tihtipeale võib mõni arvamusavaldus olla nõnda rumal, et seda võib pidada sama sisukaks kui kormorani väljaheide, kuid lõppude lõpuks on ju meil kõigil õigus oma arvamusele.