Pühapäeval kell 12 annab Heino Seljamaa Viljandi kultuurimajas etenduse «Okasroosike».
Viljandis etendub klassikaline nukulugu
Heino Seljamaa «Okasroosike» on klassika. Kui palju seda mänginud olete?
Isiklikult olen sellenimelises nukulavastuses mänginud üle 1300 korra. Ükski teine näitleja ei ole Eestis ühes tükis nii palju kordi üles astunud. Alguse tegin juba 1980. aastate keskpaigas Nukuteatris, kus oli tegu Piret Sikkeli ideega.
Oma kohvriteatri «Okasroosikese» valmistasin algusest lõpuni ette siis, kui Viljandis draamanäitlejana töötasin.
Millisele vanusele on «Okasroosike» sobilikum?
Lastele võib teatritegemise mõttes hakata jutustama umbes kolmandast eluaastast. Siis saavad nad laval toimuvat juba nautida. Aga siiski on see raske ülesanne.
Mulle on aga endiselt huvitav otsida viise, mille abil äratada lapses huvi. Nukuetenduse puhul on tähtis ka see, et lapsevanemal, kellega koos väike inimene teatrisse on tulnud, igav ei hakkaks. Lugu iseenesest võimaldab seda küll — olen «Okasroosikest» mänginud ka ainult täiskasvanutele.
«Okasroosike» on kõikjal maailmas tuntud lugu, seda saab vähemalt Euroopas vist küll igal pool mängida.
Jah, eelmisel kevadel olingi rahvusvaheline mees: kolme nädala jooksul esinesin Hispaanias, Rootsis ja Siberis. Laste silmad särasid igal pool ühtemoodi, samasuguse huvi ja armastusega vana ning ilusa muinasloo vastu.
Võimalus vana lugu uuesti mängida ja palju kordi esitada ongi see, mis muinaslugu ja klassikat elus hoiab. Liiatigi ei näe meie lapsed tihti teatrit, kus rolli tehakse aastakümneid, lausa pärandatakse järgmistele tegijatele ning lihvitakse ja täiustatakse kogu aeg.
Midagi samasugust toimub mul «Okasroosikesega». Olen mänginud seda üle 25 aasta ja umbes pool aastat tagasi, esitades üht dialoogi kahe nuku vahel, sain äkitselt aru, mis asja need tegelased ajavad ja mis on nende jutu sisu. Teatris on sellised imed võimalikud.