Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/30/1463386t1h9e64.jpg)
Maailmalõpupäeval paneks Anu Saagim püsti korraliku peo. «Tööle ma kindlasti ei läheks. Mul on juba varutud mitu kasti šampanjat selleks puhuks - võtaksin ühe šampanjaduši, ja siis üks korralik pidu, nii et maja ja maa väriseb!»
Nädal enne maailmalõppu oleks Anu oma sõnul aga ainult väga rõõmus ja teeks head. «Võtaksin telefonikõnesid tuttavatele, kelle olen unarusse jätnud, et küsida, kuidas neil läheb, ja anda lubadus, et kui maailmalõppu ei tule, siis näeme veel,» rääkis ta Õhtulehele.
Samuti tahaks ta viimasel nädalal võimalikult vähe magada, rohkem tegutseda ning rohkem olla ka koos pere- ja toredate sõpradega.
«Kulutada aega ja miks mitte ka heldelt materiaalseid vahendeid lähikondlaste peale - näiteks teha kingitusi, kuna jõule ei ela ju nagunii üle.»
Kolmandaks püüaks ta mitte vihastada. «Isegi mitte halbade inimeste peale. Kui keegi käitub sinuga lõpusirgel ebameeldivalt, siis sina hoopis naerata ja kallista teda,» soovitab Saagim.
Refereeritud artikli täistekst Õhtulehes.