:format(webp)/nginx/o/2008/09/02/70466t1h315e.jpg)
Aeg-ajalt tulevad Eestis jutuks riiklikud pingutused alkoholitarbimise piiramise kohta, kuid siiski valitseb selles osas üliliberaalne poliitika. Eestlane joob, sest muu tegevuse jaoks pole raha. Alkohol on lihtsalt kättesaadav ja odav. Riik saab väikese omahinnaga toote pealt kõrgeid makse – kas see pole mitte teadlik poliitika?
Alkohol ja tubakas on kaks riskitegurit, mis laastavad eestlase tervist kõige rohkem.
Rootsis on näiteks saja tuhande elaniku kohta umbes neli alkoholi müügikohta, aga Eestis sama arvu elanike kohta 195!
Odava viina hind Eestis vastab kolmele liitrile bensiinile või neljale linnaliinibussi piletile!
Riik tunneb küll näiliselt muret, kuid käitub väga pragmaatiliselt ega võta tegelikult midagi ette kättesaadavuse ja hinna suhtes.
Alkohol on toode, millel on võrdlemisi odav omahind ja riik teenib selle pealt maksude kaudu päris palju. Samas on ka korralik joodik üks tänuväärsemaid ühiskonna liikmeid, kuna tema toodab läbi oma harjumuste lisaväärtust sotsiaalsüsteemile, mida ta ise tänu oma lühikesele elueale mitte kunagi kasutada ei suuda.
Ometi on rahalised ja moraalsed kahjud suuremad kui näiline tulu
Narkoloog Anti Liiiv: Üks alkoholisõltlane rikub ära oma lähikonnas umbes viie kuni kuue inimese elu. Kui inimene tapab joobununa kedagi või tapab kainena kedagi, siis on ta mõrtsukas. Kumb mõrtsukas on jubedam?
Alkoholi eripära on ka see, et tal on tühine omahind
Valvejoodik ja ajakirjanik Jüri Pino: Seitse pool senti on üks kroon kangel kärakal. Nii et, kui te ostate kõige tavalisema lihtviina, mis maksab viieka, siis kolm eurtsi on kohe otse sellest läinud riigikassasse ja ülejäänud kahest elavad kaupmees ja tootja.
On räägitud ettepanekust teha alkoholivabu päevi ja kampaaniaid probleemi teadvustamiseks. Mil moel see peaks mõjuma ja kas üldse?
Jüri Pino: Kui sellest räägivad inimesed, kellel pole mitte mingit autoriteeti või kamp vanatüdrukuid, kes lihtsalt näägutavad meiesuguste kallal, siis nende jutt ei jõua küll mitte kuhugi.
Küll aga jõuavad nad väga kõvasti kõigi meie raha ära põletada kõigi oma kampaaniate, ümarlaudade, sihtasutuste ja muu sellise mögaga.
Mäletan 1985. aastat, Gorbatšovi aega, kus kärakas muutus uhkuse asjaks just sellepärast, et seda polnud saada. Temast kogu aeg räägiti ja täpselt samamoodi on praegu.
Te võite alkoholireklaami täiesti ära keelata, aga hakkate ikkagi rääkima sellest, kui tubli te olite, et kärakareklaami ära keelasite. Ja millest te jälle räägite. Loomulikult kärakast.
Kui me räägime tarbimisest statistiliselt ühe inimese kohta, siis tegelikult ei tähenda see midagi, kuna on ammu teada, et umbes 20 protsenti inimestest joob ära 80 protsenti alkoholi.
Nõukogude ajal olid alkoholismil kindlad meditsiinilised kriteeriumid. Praegu öeldakse naljaga pooleks, et alkohoolik on inimene, kes joob rohkem kui tema ihuarst.
Jüri Pino: Mina ei venita juba ammu välja keskmist joodikut. Inimesed, kes mind kunagi näinudki pole, arvavad ju ka, et minu päev algab pudeli viinaga.
Aga tegelikult peab ikkagi keegi väga kõvasti jooma, et minul tuleks Eesti keskmine alkoholi koguse tarbimine täis ja ka lastel ja mittejoojatel ja...
Seega jääb ka selles asjas õhku küsimus, kas riigile on tähtis rahva tervis või jällegi rahanumber?
Mida sina arvad?