Mere keskelt järve kaldale

Suurel neljapäeval esietendus Viljandi pärimusmuusika aidas alternatiivmuusikal «Tulen homme» — Jaan ja Margit Tätte Vilsandile asumise lugu, mille teises pooles tegi kaasa ka loo peakangelane ise.

FOTO: Margus Haav

Suurel neljapäeval esietendus Viljandi pärimusmuusika aidas alternatiivmuusikal «Tulen homme» — Jaan ja Margit Tätte Vilsandile asumise lugu, mille teises pooles tegi kaasa ka loo peakangelane ise.


Autorid ja esitajad, tantsija ja koreograaf Triin Reemann ning tantsija ja muusik Silver Sepp andsid nii sõna, tantsu kui muusikaga edasi mehe ja naise iseenese otsimise ja leidmise ning teineteisega leppimise ja harjumise loo.

Sõprade koostöös valminud alternatiivmuusikalist vormus menuk, mida esitati täismajale ainult kolmel õhtul.

Tegijaidki üllatanud publikuedu taga oli kahtlemata Viljandimaa juurtega näitleja, näitekirjaniku ja laululooja Jaan Tätte loomingu suur populaarsus eestlaste hulgas. Armastust Tätte loomingu vastu õhkus nii publiku etenduse-eelsest ootusest kui etenduseaegsest elevusest ja kaasaelamisest.

Õhtu jagunes kahte ossa. Esimeses valitses postmodernistlik lavastusstiil. Nii sõnades kui heli- ja tantsukeeles jutustati lugu naisest, kelle mees kadus vaikusesse, ja mehest, kes selles vaikuses end ehk leidiski. Vaataja ette toodi mehe ja naise igiomane vastuolu ning naise püüd ohjata, keelata ja reegleid kehtestada, mis päädis teineteise mõistmise püüdega ja tõdemusega: me harjume.

Nii sõnalises kui muusikalises osas tekitasid äratundmisrõõmu viited Jaan Tätte laululoomingule ning tegevustikku kandus kohati ka tema näidendite tegelastele omast mitte just realistlikku loogikat.

Kui noored olid tulevikku suundunud, astus lavale olevik — veidi kohmetu, humoorikas ning alternatiivsust tögav. Jaan Tätte esitas oma uusi, publikule veel tundmata laule ning kuuldud ja veel kuulmata lugusid elust, mis on tema lauludele allikas.

Viljandlastele eriti tuttavlikult kõlasid Jaan Tätte meenutused Puiatust ja Paalalinnast.

Tätte küsimuse peale, ehk on publikul mõne pala kuulamise erisoove, kostis neid päris mitu. Soovilugude osast kujunes välja ühislaulmine, millest ei saanudki aru, kumma nauding oli suurem, kas esineja või kaasalaulja-publiku oma.

Tekkis kooshingamine ja polnud tahtmist lõpetada. Teoks sai väike alternatiivlaulupidu ühe mehe loomingust.

See eripalgeline kooslus oli elama pandud naturalistlikku lavamaailma, milles vilsandlane tundis end oma sõnul kui puuriloom, kellele ikka võimalikult kodulähedased tingimused luuakse — seal leidus nii liiva, rohelust kui karastavat allikavett.

Ühelt poolt oli see kui viide muusikali aluseks oleva loo ja muusikali enda sündimise loo juurde — üks sündis Vilsandil ja teine siinsamas, Viljandi järve kaldal —, teiselt poolt pakkus alternatiivi tavapäraselt lakoonilistes black box’ides etendatavatele moderntantsulavastustele ning kandis ka kogu õhtu veidi ironiseerivat tooni, mille võiks kokku võtta tõdemusega: ega kahvaga lesta püüa.