Muse - Mitte veel päriselt tipus

Muse – mitte veel päriselt tipus: (vasakult) trummar Dominic Howard, laulja ja kitarrist Matt Bellamy ning bassist ja klahvpillimängija Christopher Wolstenholme. Foto: BDG

1994. aastal kokku saanud bänd, mis alul katsetas nimedega nagu Gothic Plague, Fixed Penalty ja Rocket Baby Dolls, jäi lõpuks nime Muse juurde ning kuus stuudio- ja kolm kontsertalbumit hiljem põrutab ikka jõuliselt edasi. Muusad on jätkuvalt nendega.

Alati tuleb olla muutumas, arenemas ja katsetamas, muidu hakkaks ju igav, arvab bändi trummar ning aeg-ajalt ka süntesaatorite ja sämpleritega möllav Dominic Howard.

Vaid mõni kuu tagasi ilmunud album «The 2nd Law» on olnud edukas nii müügi kui kriitika poolest. Kuidas kontsertidel uus materjal vastu on võetud?

Väga hästi, tuur läheb fantastiliselt, see on täiesti uskumatu. On väga mõnus jälle liikumises olla. Kõik uued lood on fännide seas väga hea vastuvõtu pälvinud. On alati väga põnev aeg, kui sa kirjutad uut materjali ja siis teed selle avalikuks. Alati on veider mõelda või ette kujutada, kuidas publik uue loomingu vastu võtab. Võib ju minna mõlemat pidi, aga vastuvõtt on olnud hea, publik hullub!

Esimest korda pärast 1999. aasta albumit «Showbiz» olite taas salvestamise ajal ühes kohas koos, mitte mööda maailma laiali. Kuidas ja kui palju see albumit mõjutanud on?

Mitmes mõttes on see palju lõõgastunum album. Meil on perekonnad ja on väga mõnus, kui ei pea neist kaua eemal olema. Eelmiste kordadega võrreldes on üsna rahulik õhkkond olnud, samas ka vastutusrikas ja nõudlik, just muusikalises mõttes. Aga isiklikust seisukohast muidugi väga mõnus. Loomingulised otsused tulid väga kiiresti.

Eri riikides salvestamine on ka muidugi väga põnev, aga me pole ühes linnas või isegi riigis salvestanud juba umbes kümme aastat, seega väga mõnus on seda jälle teha.

Ka eksperimenteerimist kostab uuelt albumilt kuhjaga.

Me eksperimenteerime stuudios alati, see on üks osa protsessist, minna stuudiosse ja katsetada mõtete ja saundidega, leida muusikalisi ideid, mis esitavad väljakutse bändi ajaloole. On alati hea katsuda minna oma mugavustsoonist välja, vähemalt meie jaoks on see hea.

Sellel albumil me eksperimenteerisime palju erinevate muusikaliste stiilidega, rohkem kui kunagi varem. Kahtlemata on palju elektroonilisem suund, samas on ka massiivset rokki. Lõpptulemuseks tuli kindlasti väga mitmekülgne album.

Võib vist öelda, et teil on olnud praeguses ajas üsna haruldane luksus areneda kas just aeglaselt, aga üsna rahulikult üle aastate?

Jah, me oleme alati olnud valmis muutuma ja arenema. See on ilmselt olnud ka põhjus, miks me nii kaua oleme vastu pidanud. Me oleme koos olnud peaaegu 20 aastat, 18 aastat praeguseks. Bändi ambitsioon on alati olnud liikuda edasi ja püsida aktuaalne ning praeguses hetkes, hoida loomingulist evolutsiooni kasvamas.

Meil on alati olnud janu katsetada uute asjadega. Esimesest päevast peale. Ilmselt just sellepärast oleme endiselt siin ja olemas. Kui me oleks viimased 10–20 aastat täpselt ühesugust muusikat teinud, oleks praeguseks juba väga igav. Ma arvan, et on veel väga palju, mida heliliselt avastada ja mida tulevikus teha.

Olete oma ambitsioonide suhtes alati avatud ja ausad olnud. Vähemalt jääb mulje, et te pressite alati edasi, tahate olla veel suuremad ja veel paremad. Kuhu veel minna on?

Meile on alati meeldinud mängida laivis ja meil on väga palju vedanud, et meil on olnud võimalik esineda staadionidel, väljakutel, festivalidel. Meie ambitsioon ehk ongi anda suurejooneline vaatemäng kõikjal üle maailma. Väikesed kontserdid on ka vahvad, aga me kindlasti naudime kõige rohkem massiivse produktsiooni väljakutseid. Video ja visuaalid, kuidas see kõik koos toimib ja muusikaga kaasa töötab.

On teil jätkuvalt käigus kontserdieelne nali, kus Matt Bellamy küsib teilt, et kas nüüd oleme tipus, ja te alati vastate, ei, veel ei ole päriselt kohal?

Jaa, me oleme seda öelnud aastaid ja see käib ikka jätkuvalt edasi. Jah, mitte veel päriselt kohal. Muidugi me oleme väga kaugele jõudnud ja väga palju saavutanud, aga iga kord, kui Matt seda küsib, leian ma ikka põhjuse öelda, et see pole veel päris tipp. Kuskile on ikka veel minna.

Jõuab see päris tipp kunagi kohale ka?

Ma võin ju kunagi öelda, et nüüd oleme kohal, aga ilmselt siiski ei ütle. Võib-olla kui me oleme kõik 60-aastased. Päev, kui ma ütlen jah, on päev, kui me lõpetame. Nii et ma jätkan ütlemist, et me pole veel päriselt kohal.

Mis võiks olla järgmine suund, kuhu areneda?

Raske öelda. Elektrooniline kraam on meie jaoks jätkuvalt väga huvitav. Just see, kuidas ja kuhu elektrooniline muusika areneb. Originaalsus ja uued helid tulevad praegu elektroonilisest muusikast. Aga me võime ka minna tagasi ja teha jazz­albumi, akustilise albumi, käia kogu ülejäänud elu jazz’i-klubides esinemas.