/nginx/o/2009/04/14/163097t1h3e8f.jpg)
Siiani arvati, et varajased inimesed eelistasid maapinnal kahel jalal käimise oskuse arenemise ajal ikkagi puudel elada ning nende ronimisoskused olid suurepärased.
Antropoloog: varajaste inimeste ronimisoskused olid nigelad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid hiljuti USAs Massachusettsis asuvas Worcesteri kolledžis tehtud uuring lükkas selle teooria ümber, kirjutab LiveScience.
Teadlaste sõnul ei olnud neli miljonit aastat tagasi elanud inimestel eellastel head puudel ronimise oskust nagu näiteks tänapäeva šimpansidel, vaid see oli üsna nigel.
«Varajaste inimeste jala ehitus oli siiski selline, mis toetas nende maapinnal käimist, mitte šimpanside viisil puu otsas ronimist,» selgitas antropoloog Jeremy DeSilva.
DeSilva jätkas, et ei ole täpselt teada, millal varajased inimesed maapinda eelistama hakkasid, kuid juba neli miljonit aastat tagasi olid nad hakanud maapinnal käima.
DaSilva uuris oma teooria tõestamiseks Ugandas šimpanse, inimese lähimaid loomadest sugulasi.
Teadlane mõõtis šimpanside jalgu ning uuris nende painduvust. Uuring näitas, et šimpanside jalalaba on painduvam kui inimesel.
Tegemaks kindlaks, kas varajaste inimeste jalad meenutasid rohkem tänapäevainimeste või šimpanside jalgu, uuris DaSilva 4 – 1,5 miljoni aasta vanuseid inimeste jalaluude fossiile.
Teadlane avastas, et varajaste inimeste jalaehitus meenutas tänapäeva inimese, mitte niivõrd šimpansi jalaehitust.
«Jala ehituse tõttu ei saanud varajased inimesed puudel ronimisega just väga hästi hakkama ega olnud selles kindlasti šimpansidega võrdsed,» selgitas uurija.
DaSilva sõnul arvas ta uuringu alguses, et varajaste inimeste ronimisoskused võisid ahvidega sarnased olla.
«Millegi pärast arvasin, et ka varajased inimesed ronisid puudel nagu ahvid, kuid sain hoopis vastupidised tõendid. Jala ehitus oli hoopis puudel sujuvat liikumist takistavaks teguriks,» nentis antropoloog.
DaSilva sõnul saab nüüd püstitada küsimuse, kuidas need neli miljonit aastat tagasi Aafrika savannides elanud inimesed hakkama said.
«Puudel elamine võis nii süüa kui ka kiskjate eest kaitset pakkuda. Kuid arvata võib, et maapinnal püsti kõndimisel oli rohkem eeliseid, kui puudel elamisel ja selle tõttu hakkas jalg muutuma maapinnal elamisele sobivamaks,» lisas uurija.
Mitmete varasemate uuringute väitel olid inimesed imetajatest üks agressiivsemaid liike ning selle tõttu ei tekitanud maapinnal elamine neile suuremaid probleeme.
«Kahel jalal kõndimine võimaldas läbida väga pikki vahemaid ning vajadusel ka kiiresti põgeneda. Koos kahel jalal käimise võime arenemisega langes ära vajadus puudel ronida ning selle tõttu hakkas kehakuju muutuma,» selgitas uurija.
DaSilva arvates tekkis muutus millalgi neli miljonit aastat tagasi.
«Meie kauged esivanemad avastasid, et maapinnal kahel jalal käimisel on rohkem eeliseid kui puu otsas elamisel. Maapinnal käimisega kaasnes puude otsas ronimise oskuste halvenemine,» lausus uurija.
DaSilva kinnitusel ei olnud varajaste inimeste varbad nii painduvad, et šimpanside kombel puuoksast haarata.
«Fossiilide uurimine siiski näitas, et mõningad ronimisoskused olid inimestel alles jäänud. Eelkõige just tugevad käevarred ja painduvad pikad sõrmed olid need, mis aitasid puukostest kinni haarata,» selgitas antropoloog.
Teadlaste sõnul tuleb teha selle teooria tõendamiseks veel lisauuringuid.
«Tuleks leida veel varajaste inimeste, umbes 5 -7 miljoni aasta vanuseid fossiile. Nende uurimine võib heita lisavalgust, millal inimese ja šimpansi teed lahku läksid ning inimesed puudele maapinda eelistama hakkasid,» lisas DaSilva.