Mastodon "Crack The Skye"

Mastodon "Crack The Skye". Foto: Plaadi esikaas

See orkester väärib oma nime, Mastodon on suur ja tugev, tõepoolest üks võimsamaid kollektiive raskerokis.

Mastodoni muusikat iseloomustab täiuse- ja ülevuse-ihalus, virtuoossus, raudne haare, lummavad visioonid ja tume fantaasia. Mastodoni kauaoodatud uus album on kõrge kullaprooviga šedööver.

1999. aastal Atlantas formeerunud kvartett - trummar Brann Dailor, laulja-kitarrist Brent Hinds, kitarrist Bill Kelliher ja laulja ning bassimängija Troy Sanders - kehtestas end debüütplaadiga "Remission" (2002).

Klassikalistest heviriffidest ja stoner-rock'i meeleoludest rammus album oli esimene osa pentaloogiast, kus iga episood sümboliseerib üht elementi - maa, tuli, vesi, õhk ja eeter -, millest muistsete kreeklaste arvates maailm koosnes. "Remissioni" sümbol bändi omamütoloogias on tuli. Järgmise plaadi, Herman Melville'i romaanist "Moby Dick" inspireeritud kontseptsioonialbumi "Leviathan" märgiks on vesi.

Maa-märki kannab Mastodoni kolmas, templirüütlite ja vabamüürlaste filosoofiast ning paganlikust esoteerikast tõukuv progeoopus "Blood Mountain". Ning värskeim reliis "Crack The Skye" - tema element on eeter.

Albumit kannab hull ning keerukas narratiiv, kus segi motiivid ajaloost, (meta)füüsikast, parapsühholoogiast, astroloogiast ning ulmekirjandusest. Iseenesest üpris jabur lugu ajas ja ruumis ekslevast kosmoserändurist, kes satub Vene viimase tsaari Nikolai II õukonda detsembris 1916, mil vandenõulased eesotsas vürst Jussupovi ja suurvürst Dmitri Pavlovitšiga plaanivad prohveti ja imetegija Grigori Rasputini mõrva, on sobiv libreto pöörasele rokkooperile, mille esmaettekanne pidanuks toimuma David Vseviovi raadiosaates "Müstiline Venemaa".

Plaadi produtseeris Brendan O'Brian, sama mees, kes tegi meistritööd AC/DC ja Bruce Springsteeni viimaste albumite kallal. Avar kõlapanoraam särab viimse detailini, rohmakaks lihvitud kompositsioonid peidavad salasõlmi, kõik see teeb Mastodoni helikunsti tõeliselt nauditavaks.

Plaadi kulminatsiooniks kujuneb kümneminutine "The Czar", terasest riffide ning soomustatud salmidega rängalt rulliv monstrum. Niisugune on 21. sajandi rokk ja see rokk on raskem kui eales varem. Albumi lõpetab Beethoveni "Eroica" vääriline "The Last Baron".

Neli peatükki Mastodoni rokipiiblist on kaante vahel. Ootame sarvilise uut ilmumist. Õhus on õhu-märk.