Ma kardan, et ma lähen nüüd rõvedalt esoteeriliseks, aga sealt Eestimaa südamest tuleb ka see soojus ja armsus, mis on Ans. Anduri muusikas. Viimatine briti maineka Mercury auhinna saaja Guy Garvey, ansambli Elbow liider, ütles, et tal on kõrini olemast see armas mõmmik. On oht bände armsateks nimetada, nad tahavad kindlasti olla midagi tõsisemalt võetavat.
No sa võta see muusika. Kui me vaataks noodilehti, siis paberil see oleks ilmselt harilik indirokk. Vist ongi olemuselt. Ans. Andur (nagu üldse Seksoundi rahvas) kuulub nende väheste, aga seda sümpaatsemate artistide hulka, kes kleebivad piltlikult öeldes oma lemmikute ja eeskujude nimed endale laubale. R.E.M., The Beatles, Beach Boys, Sonic Youth, Yo La Tengo, Neil Young, Pavement. See on puhta, siira, toore heliga indirokk. Ilus, aga ilustamata. Et selles määratus meres kõrva jääda (kas või oma maa piires), tulevad mängu nüansid.
Ans. Andur toetub küll kindlalt eeskujudele, aga ometi on tunda, et nad ei ole endale seadnud plaadi tegemisel mingeid ideelisi piire. Lemmikud määravad sõidusuuna, aga peatusi teeb siiski auto nimega Ans. Andur. Ja just peatustes juhtubki.
Saundid võivad tunduda lihtsad ja robustsed ja isegi lamedad, aga ometi ma aiman, et need on hoolega välja treitud. Kuuldavasti on neil uus prooviruum ühes Paide endises kõrtsis. Ma arvan, et need seinad on ka saundi mõttes tähtsad, puhas alkeemia tuleb mängu, miks see bänd ei kõla nagu tavaline päevaraadiopopp.
Aga mitte ainult alkeemia. Talenti peab olema. Ans. Anduri teevad heaks imelised viguriga meloodiad ("100"), meisterlikud etteaimamatud harmooniad ("Puhkepäev"), kõrgehäälne ühislaul, mini-taustakoorid pa-pa-paaa-st huilgamiseni, pillid lisaks loomulikule kidrad-trummid-koosseisule retrofutu-kõlaga süntidest plärisevate pasunateni ja kogu see hool ja armastus, millega seda plaati on tehtud.
Selle, kolmanda n-ö ametliku albumi puhul saab varasemast enam mainida ka sõnu "soul" ja "funk", ilma milleta jääb üks kauategutsenud indibänd sageli lõpuks kahvatuks.
