/nginx/o/2015/03/13/3868063t1h73d5.jpg)
/nginx/o/2009/04/14/163036t1h621a.jpg)
Nägin just Ugala vastset lavastust «Küünlad põlevad lõpuni» ega saa jätta oma elamusest kirjutamata.
Killuke Linnateatrit Ugala laval
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pealkirjas olev vihje Linnateatrile tähendab seda, et lavastuses on kõik täpne ja paigas, nagu oleme harjunud nägema Eesti tunnustatuimas teatris. Eeskätt käib see just näitlejate mängu, aga kindlasti ka lavastuse kõigi üksikelementide, kujunduse, muusika ja valguse kohta. Säärast lavastust ootasin Ugalas juba ammu.
Assotsiatsioon Linnateatriga tekib võib-olla ka sellest, et lavastajana astub üles pikka aega seal töötanud ja unustamatuid rolle loonud Indrek Sammul. Ugalas pakuvad üllatavalt huvitavaid osatäitmisi sellised meisternäitlejad nagu Hannes Kaljujärv ja Arvi Mägi. Oma pisirollis on nauditav ja täpne ka Vilma Luik.
Kindlasti mõtlevad paljud, et lavastus on nagu uus vesi pärast tormi selles Ugala vanas lähkris. Niisugust eufooriat ma siiski ei jagaks — lavastus oli tegemisel ammu enne hiljutisi sündmusi. Ning ei tulnud see tormgi nagu välk selgest taevast — pilved kogunesid teatri kohale pikema aja jooksul.
Praegu aga on vaid üks soovitus: vaadake ja nautige head teatrit!