Kroonika peatoimetaja Krista Lensin avaldab Naistemaailma blogis, et on ühe olulise sammu parema elu suunas juba teinud.
Suitsetamisest loobunud Krista Lensin: tütar on mu ellujäämise põhjus
«Hästi aeglaselt ja mõnuga suitsetades, silmad vidukil, istusin sõbranna juubelil lookas laua taga ja vaatasin inimesi enda ümber. Kõik lobisesid ja naersid ja kusagilt kaugelt kõlas midagi ABBA repertuaarist. Just sellised hetked meeldivad mulle üle kõige maailmas. Sa oled nagu seltskonnas ja ei ole ka, sest tegelikult on olemas vaid sina ja sigaretilõhn ja see liigutus. Liigutus, mida jumaldab iga suitsetaja ja millest me kõik oleme sõltuvuses. Aeglaselt ja mõnuga. Ja siis see juhtus. Tundsin, kuidas mul hakkab hing kinni jääma, õhku pole ja köha, mis mind haaras, hirmutas metsikult. Ma köhisin, ning kogu seltskond jälgis seda õuduse ja haletsusega. Pärast sellist atakki olin läbi kui kalts - silmad märjad, nina nohune, suitsulehast haisev. Hingeldasin nagu astmahaige ja proovisin end kuidagi tagasi normaalsusesse tuua,» pihib Krista.
««Mis sul viga on! Miks sa ometi ei mõista, et sa ei näe, kuidas su laps kooli lõpetab, kurat küll!» karjus mu peale keegi, kes minust hoolib. «Aga..,» proovisin leida vabandust ja tuhat põhjust, et mitte nõustuda olukorraga, mis oli niigi selge. Kuidas ma siis enam ei suitseta – mida ma siis teen!? Mõtted kihutasid peas ringi tohutu kiirusega ja ma mõistsin, et olen totaalses ummikus. See liigutus, see jumalik aeglane liigutus... Olin sõltuvuses. Juba ammu. Omaetteolemisest koos sigareti kirbe lõhnaga. Aga tütar! Tõepoolest. Ma ju olen elujanuline, teotahteline, väsitavalt üleorganiseeritud ja motiveeritud inimene. Tütar, tema ongi ellujäämise põhjus. Nüüd on sellest hetkest möödas 30 päeva. 30 päeva ilma suitsuta. Öeldakse, et nii kaua, kui mäletad, mitu päeva on möödas viimase sigareti suitsetamisest, pole sa veel vaba, aga igal juhul sinnapoole teel.»