Dominikaani Vabariigi elu ja kliima heledanahalisi ei hellita

Aasta eksootilises Dominikaani Vabariigis elanud endine pärnakas Kati Bècsy võttis Eestisse tagasi tulles kaasa hiigelsuure kogemustepagasi. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Aasta eksootilises Dominikaani Vabariigis elanud endine pärnakas Kati Bècsy võttis Eestisse tagasi tulles kaasa hiigelsuure kogemustepagasi, kuid niipea uuesti päikese alla ei igatse.

Tegelikult ei olnud see esimene kord, kui Kati kodumaa tolmu jalgelt pühkis ja elu võõrsil sisse seadis. Kümme aastat tagasi Pärnust tuule tiibadesse saanud noor naine elas vahepeal Hispaanias ja peab just seda etappi oma elus üheks olulisemaks, sest nagu Kati ütles, kasvatas Hispaania ta suureks.

Kahe kohvriga laia maailma

Minemiste ja tulemiste vahele mahub ümberpaiknemine kodumaalgi. Pärast Pärnus keskkooli lõpetamist tollasesse Tallinna pedagoogikaülikooli rekreatsioonikorraldust õppima läinud Kati kolis pealinna ja elas esimese aasta korralikku tudengielu.

Kuigi sellel ajal tundus kodumaa pealinngi suur ja keeruline, oli Katil sügaval sisimas soov maailma avastada. Paar aastat pärast ülikooliõpingute lõppu avaneski tal võimalus asjad pakkida ja sõbrannaga ühes Hispaania poole teele asuda.

"Hispaanias oli juba varem üks Pärnu tüdruk, kes oli minu sõbranna tuttav. Ta tuli suvel Eestisse ja kutsus kaasa. Rääkis, kui tore on Hispaanias ja et seal on veel teisigi eestlasi," jutustas naine. "Võtsin ühe sõbranna kaasa, läksime kahekesi kahe kohvriga suurde maailma, kokku kolmeks aastaks."

Mõte võõrsil elamisest oli korraga nii huvitav kui hirmutav. Tol ajal polnud veel Euroopa Liitu ja mujalt tulnutel ei olnud tööd saada kerge.

Sellest hoolimata leidis Kati sobiva ameti. Ta sattus koos töötama inglastega, kes müüsid Hispaania lõunaosa kõige suuremate, rikkamate ning ilusamate hotellide juures turistidele rannarõivaid. Katile see meeldis, sest hispaania keelt ta veel ei osanud, töö võimaldas ringi reisida, õhtud olid vabad ja palka sai täpselt nii palju, kui müüa õnnestus.

Siis saabus talv, mis rannarõivaste ärile kriipsu peale tõmbas. Kati läks keelekursustele, kuid need ei olnud väga hea tasemaga. Naine käis korraks Eestis, sõitis uuesti tagasi Hispaaniasse ja asus aastaks kohalikku ülikooli Hispaania keelt ja kultuuri õppima.

Kevadel leidis Kati uue töökoha, sedakorda koos soomlastega, kes andsid välja väikest reklaamkataloogi piirkonna restoranide andmetega, ja jäi sinna pidama Hispaanias veedetud ülejäänud ajaks.

Teine kord on raskem

Kati oli enne Hispaaniasse kolimist reisinud küll, kuid tema sõnul on suur vahe, kas minna kuskile alaliselt elama või lihtsalt puhkama ja maailma avastama.

Ometi ei osanud ta kohvreid pakkides midagi karta. "Endalegi üllatuseks sain väga hästi hakkama. Algaja õnn," naeris ta.

Nüüd, kui tal on teinegi võõrsile kolimise kogemus, ütleb Kati, et esimene kord ei olnud pooltki nii raske kui järgmine.

"Hispaania asus Euroopas, kodu oli lähedal. Dominikaani minek oleks pidanud olema lihtsam, sest sõitsin sinna koos abikaasaga, kuid ometi oli uuesti lahkuda emotsionaalselt palju raskem," mõtiskles naine.

Kariibi mere saarele sattus Kati suuresti saatuse tahtel. Tulnud armastuse pärast Hispaaniast koju, abiellunud šveitslasest Robertiga ja asunud siia ühist kodu ehitama, ei mõlkunud naise peas mõtet, et poolteise aasta pärast tuleb uuesti teele asuda.

"Meile tuli külla üks Roberti itaallasest sõber, kes polnud vahepeal kuus aastat Eestis käinud. Tema kutsus Robertit Dominikaani tööle," jutustas Kati, kes oma initsiatiivist Kariibidele kaasa sõitis.

Kati tunnistas, et oli Eestis elatud aja jooksul hispaania keelt taga igatsema hakanud ja mõte Lõuna-Ameerika elust tundus kontrastne ja põnev.

"See on kolmas maailm, arengumaa. Mul oli oma ettekujutus, milline elu seal võib olla, kuid reaalsus osutus sootuks erinevaks," kinnitas ta.

Kati hakkas esmalt tööle koos Ukraina aukonsuliga, kelle büroos vajati parasjagu inimest, kes oskaks rääkida vene keelt. Kati oskas.

Mõne aja pärast usaldati tema kätesse Ukraina-Dominikaani kaubandus-tööstuskoja loomine ning selle pabereid joonde ajades jõudis Kati otsapidi Euroopa-Dominikaani kaubandus-tööstuskodade liitu, et värske ühendus sealgi registreerida. Liidu president aga on Eesti aukonsul Dominikaani Vabariigis Rosendo Alvarez III.

"Kui ta kuulis, et olen eestlane, saime kokku ja ta oli meeldivalt üllatunud," rääkis Kati. "Rosendo otsis assistenti ja meelitas mind enda poole. Aukonsul tahtis hirmsasti eesti keelt õppida, ostsin kodus käies kaasa õpiku "E nagu Eesti" ja selle järgi juhendasin."

Eestlasi on Dominikaanis vähe, kuid juhuse tahtel ja konsulaadis töötamise tõttu õnnestus Katil nendega kontakt saada. Kati rääkis huvitava loo sellest, kuidas pärast kolmenädalast Dominikaanis elamist soovisid nad korterit vahetada ja pikkadest kuulutusetulpadest valis ta välja vaid ühe inimese, kellele otsustas helistada.

Ühtehoidvad eestlased

Koht oli kena ja Bècsyd otsustasid selle võtta. Omanik, haritud ja väljapeetud New Yorgi naine, uuris, kust tulevased üürilised pärit on.

"Olin väsinud kõigile seletamast, kus Eesti asub ja mis koht see on. Tavaliselt ütlesin, et oleme mõlemad Šveitsist, kuid seekord nimetasin korteriomanikule siiski Eestit ja lisasin, et vaevalt ta sellest riigist midagi kuulnud on. Siis tegi tema suured silmad ja ütles, et teab küll Eestit ja tunneb Dominikaanis veel eestlasi," jutustas Kati.

Nii sai ta kontakti kahe vennaga, kelle vanemad sõja ajal Saaremaalt Kariibidele põgenesid. Vennad on sündinud ja kasvanud Dominikaanis, kuid on hingelt nii eestimeelsed, et on oma autogi ehtinud Eesti kleepsudega.

Kati tegi neile vahel eestipäraseid toite ja siiani on vennad Bècsyde ühed parimad sõbrad.

"Nende ema on 80-90aastane vanaproua, kes elab nüüd USAs, kuid siiani loeb iga päev Internetist uudiseid Eesti kohta," ütles naine.

Omad hoidsid Kariibidel kokku ja konsulaat korraldas eestlaste kasinast arvust hoolimata rahvusühitusi. Vabariigi aastapäeva tähistas aukonsul vastuvõtuga, kuhu olid kutsutud kõigi teiste riikide esindajad.

Kati üllatas pidulisi sellega, et riietus traditsioonilisse Eesti rahvarõivasse, mille oli emalt sünnipäevakingiks saanud. "Ainult pastlad olid puudu," sõnas ta.

Sellisel põhjamaisel eksootikal oli tohutu menu ja ilmselt meenutatakse seda Dominikaanis veel praegugi.

Füüsiliselt valus päike

"Mulle tuli kasuks, et olin varem kolm aastat Hispaanias elanud. Oskasin keelt, sain kohe tööle, olin aimu saanud latiinode kultuurist, kuigi hispaanlastega ei anna seda võrrelda," jutustas naine. "Palmid, rand ja päike mind enam ei vaimustanud, Hispaanias olles sai sellest kõht täis."

Dominikaani intensiivne päike ja kuumus olid Katile, kes enda sõnade järgi on suur ranna fänn, koormavad.

Päikese käes oli füüsiliselt valus, sellepärast veetis ta suure osa ajast varjus, pikad riided seljas ja tugeva kaitsefaktoriga päikesekreemiga sisse määritult. Kõrvalt näinuna valgeid inimesi, kes tugevast kiirgusest nahavähi saanud, polnud Eesti naisel vähimatki tahtmist ise sama rada käia.

Kariibidelt tagasi tulles sõbrannad lausa imestasid, kui valge Kati on, polekski justkui lõunamaal elanud.

Rikkus ja vaesus

Dominikaani Vabariigist on keskpärasust raske leida. Inimesed on kas rikkad või vaesed, vahepealseid variante ei eksisteeri. Kuuba külje all asuvat saart mõjutab Ameerika, Euroopat peetakse kaugeks ja kättesaamatuks.

Majad on koledad ja lagunenud, elektriga on pidevalt probleeme. Muidugi neil, kellel elekter üldse on, sest palju on rahvast, kes endale sellist luksust lubada ei saa.

Kati väidab, et sealsed inimesed on huvitavad ja neid ei saa kuidagi üheselt iseloomustada. Praegused dominikaanlased on hispaanlaste ja aafriklaste segu, kuid saarel elab koos palju rahvusi. "Näed sellist rahvaste paabelit et vähe pole. On hiinlasi, araablasi ja kõike muud," jutustas ta.

Inimesed on erineva taustaga, dominikaanlastel pole enamasti haridust, kuid Kati sõnade järgi pole see mitte nende, vaid valitsuse süü. Paljud vaesed kerjavad tänaval, ka lapsed, kes peaksid hoopis koolis käima, kuid haridus on nii kallis, et vähestele on see jõukohane.

"Mis need lapsed teevad? Kasvavad umbes 14aastaseks ja saavad ise lapsed. Ja mitte ainult ühe, vaid ikka palju. Nii läheb ahel kogu aeg edasi," seletas Kati.

Libekeelsed mehed

Mehed on nagu lõunamaa isased ikka, temperamentsed ja libekeelsed, ajavad mesijuttu ja kleebivad end ligi, eriti just heledanahalistele naistele. Et Kati oli Hispaanias korraliku kooli saanud, meeldis talle neid kiusata, sest tema ütlust mööda tuleb osata selliste meestega ümber käia - suhelda nii, nagu nemad suhtlevad, laskuda samale tasandile. "Moraalselt on see nagu näitemäng," kinnitas Kati. Vahel tulnud piltlikult öeldes mask pähe tõmmata ja särada, kuigi naine hindab siirust ja ausust rohkem.

Libekeelsusele vaatamata suhtutakse naistesse alati lugupidavalt, hoolimata sellest, kui ebasümpaatsed nad ka poleks. "Dominikaanlannad on Naised," ütles Kati.

Tema jutu järgi unistavad kõik kohalikud sellest, et minema saada. Kes võõrsile läinud, see naljalt enam Dominikaani tagasi ei tule. Kuid reisima pääseda pole kerge, sest viisade taotlemine on paras bürokraatia.

"Esimesel nädalal kohtusin ühe noormehega, kes müüs hotellis ühepäevaseid reisipakette. Umbes 25aaastane, rääkis hästi kolmes-neljas keeles, hästi ilus," jutustas Kati. "Ta ütles, et unistab oma televiisorist, sest ei taha kogu aeg vaadata neid saateid, mida teised tema kodus vaatavad. 25aastane piltilus poiss rääkis sellist juttu!"

Kati ei tahtnud rääkida sellest, miks ta kuu aega tagasi Dominikaaniga lõpparve tegi ja Tallinna tagasi tuli. Poetas vaid, et esmalt oli plaan kauemaks jääda, kuid asjad läksid teisiti.

Tänab saatust võimaluste eest

Naine tunnistas, et Eesti asjad jäävad eemal olles võõramaks. Konsulaadis töötades oli ta kodumaal toimuvaga hästi kursis ja poolteise aastaga võõrdumise tunnet ei tekkinud, kuid pärast kolme aastat Hispaanias olevat olnud raskem tagasi tulla.

Kõik tundus teistmoodi ja kulus aasta, enne kui Kati hakkas end Eestis jälle hästi tundma. "Kohanemise kiirus oleneb suuresti sellest, mis emotsioonidega tuled ja lähed," teadis ta.

Dominikaanist tulles mõtlesid Bècsyd kaua, kas kolida Šveitsi või Eestisse. Maarjamaa tundus mõlemale õigem. Praegu ei kibele Kati Tallinnast kuskile, kuid ta ei välista, et võimaluse korral pühib ta kodumaa tolmu jälle jalgelt.

Kati ei kahetse ühtegi langetatud otsust. "Tänan igal murdsekundil saatust, et mul oli võimalik Hispaaniasse minna. Kui tagasi tulin, mõtlesin, miks mulle seda kõike vaja oli. Õppisin keele selgeks, kuid kellegagi enam suhelda pole. Ja siis mängis elu kätte Dominikaani," rääkis Kati.

Kati soovitas, et kui kellelgi on soov avastama minna, kuidas mujal elatakse, ei tohiks seda maha suruda. Aastast võib väheseks jääda, et teise ühiskonna alustalasid ja nurgataguseid tundma õppida, kuid kolm on korralik elukool.

"Oleneb muidugi suuresti põhjusest, millest selline otsus on tingitud. Mõni otsib eluõnne kuskilt kaugelt, kuid teinekord on see meie nina all, mõnel on selle märkamiseks vaja vahepeal ära käia," lausus Kati.