Marju Marynéli imeline elu

Marju Marynél Kuut Foto: Peeter Langovits

Lauljatar Marju Marynél Kuut ütleb, et sõna religioon on tema jaoks alati olnud tolm. «Ma ei ole religioosne, vaid lihtsalt tõsiusklik, ja seda juba 30 aastat,» sõnab ta. Ja lisab ootamatult, et viimati koges ta jumalikku imet alles läinud nädalavahetusel!

Marju Marynél oli hädas. Telesaate «Eesti otsib lemmiklaulu» tarvis pidi ta Vanemuise laval esitama Vaiko Epliku eurohitti «Eighties Coming Back», ettevalmistusaega anti aga kõigest neli päeva. Õppimiseks oli Marynélil plaat, millel Eplik oma imeilusat briti inglise keelt demonstreerib, kuid mille saatel lauljataril oma interpreteeringut esitada oli pea võimatu.

«See segas kohutavalt, et tema enda ülilaheda lauluga pidin kaasa laulma ka siis, kui oleks juba vaja olnud üksi, ainult fonogrammiga proovima hakata. Olin kodus õppides juba hulluks minemas,» kinnitab Marju Marynél, kes otsis laulu fonogrammi palavikuliselt, ent tulutult.

Tartusse salvestusele otsustas Marju sõita päev varem, et sealses odavas hotellis rahulikult esinemiseks valmistuda. «Närv oli sees,» tunnistab ta. Pani siis oma mp3-pleieri klapid pähe, hakkas laulu kuulama ja... «Kõlas ainult fonogramm ja taustalaul, mingit Vaiko laulmist ei olnud! Sain fonogrammi, mida olin palunud, ja ma olin üliõnnelik! Kujuta ette, et pleier mängis äkki ainult seda, mida mul vaja oli! Kuhu vokaal pealt kadus, ma ei tea!»

Järgmisel päeval saate proovis kurtnud ka Dagmar Oja ja Kaire Vilgats, et neil puudub hiti taustalaulmisest vähimgi ettekujutus. Marju teatas siis, et ei tea, kuidas, aga pleier mängib laulu Epliku soleerimiseta. «Ka nemad kuulsid seda ja said laulu ilusti selgeks õppida. Ja see oli ime! See oli palve vastus! Ka nemad imestasid, et kuidas see võimalik on.»

Kuidas seda ikkagi seletada?

Minu jaoks on see ime, midagi täiesti ebaloomulikku, ja Jumal teeb neid imesid. Mind ei huvitagi, mis trikiga selline muutus võis toimuda, tähtis on resultaat! Neid asju on elus palju olnud.

Millise tähendusega on sulle ülestõusmispühad?

Hull asi on see, et ma kunagi ei mäleta, millal need tulevad, ehkki peaks teadma. Tähendus ongi – ülestõusmine, ja ma ei hakka rääkima juttu, mida kõik teisedki räägivad. Ütlen vaid, et tänu Jeesuse ülestõusmisele olen ka mina elus, ja ma tänan.

Usklikuks said tänu olulisele murdepunktile oma elus?

Olen tegelikult Jumalat uskunud kogu elu, olen sellest juba ka palju rääkinud, aga lühidalt öeldes olin endale kolme kuu jooksul alkoholiga liiga teinud, surm oli silme ees. Teadsin, et see lihtsalt tuleb ja võtab mu. Seda on raske kirjeldada... Ma tõesti tahtsin alkoholismist lahti saada, aga ei teadnud, kuidas ma pean joomist lõpetama... Töötasin just siis lisaks oma igapäevatööle ka Ivo Linna eest all Viru varietees, kokku 9–10 tundi laulmist igal õhtul.

Ja tollal käisid ju paljud külastajad nii, et oo, davai võpim nemnožetška, aga kuna me ei tohtinud saali lauda minna, toodi lava taha. Ja siis muidugi võtsime. Mina võtsin algul natuke, tilgakese, aga siis kadus mul mõõt kohe ära ja ma võisin juua ei tea kui palju. Nii palju, et meestöökaaslased imestasid, et on sul ikka tervis, me oleks juba ammu päkad püsti visanud. Mina ainult naersin selle peale! Siis ei saanud ma pärast mitu tundi hingepõhjast laulmist kohe ka koju minna, kuna olin alles nii elevil ja pidin enne magama minemist vaikselt maha rahunema. Nii jäingi veel sinna baari istuma ja, nagu kõigil moeks oli – naps ette. Kuna elasime ema ja pojaga ühes toas, oli ju võimatu koju minna ja seal rahuneda, sest nemad hakkasid varsti üles tõusma. Jõudsin tihti koju alles hommikul, viisin Uku lasteaeda ja heitsin siis magama.

Aga kui see hetk tuli, siis ma enam ei naernud. Ärkasin hommikul pool kaheksa teadmisega, et surmavärav on mu ümber. Tundsin ennast väga vaevaliselt, kuid olin täiesti selge mõistusega.

Tegelikult olin sünnist saati tunnetanud, et Jumal on mu kõrval, isegi siis, kui lapsepõlves õnnetustesse sattusin. Tundsin ka sel hetkel, et siin peab mingi lahendus olema, et kõik see ei saa nii lõppeda... Siis  palusingi Jumalat, Jehoovat ja Jeesust – muid nimesid ma ei teadnud. Et mul väike poeg ja ema magasid teises toas, ei julgenud ma ka neid hüüda, sest siis saanuks nad teada, et ma pole lihtsalt haige, nagu nemad teadsid mind olevat, vaid sureksin ära alkoholist. Palusin, et Jumal aitaks mul alkoholist vabaneda, kuna ma seda ise ei suutnud.

Ja siis ma sain paremalt poolt ülalt toanurgast selge, kõva ja madala mehehäälega vastuse: «Kui sina tõesti soovid seda, aitan mina sind sinu elu lõpuni!» Oli 1. mai 1979.

Oled kindel, et see polnud joomahulluse hallutsinatsioon?

Ei mingit hallutsinatsiooni! Kuule, kõik, mis sa elad täielikult läbi, jääb sulle meelde täpselt nii, nagu oleks see eile olnud.

Ka hallutsinatsioonid võivad väga selged olla.

Ma tean, millest ma viimased 30 aastat olen kainena läbi käinud, tean, kus on Jumal ja kes on Jeesus. Ja kes on vanakuri, kes püüab sulle hallutsinatsioone ja kõike muud tekitada.
Vaata, kui sa täie südamega Jumala poole pöördud – ma ei olnud purjus, vaid suremas –, siis Ta nägi mu südamesse, see oli mu tõeline soov! Mitte nii, et kui paremaks läheb, unustan selle ära. See polnud nii nagu praegu «Tõehetke» saates, kus inimene arvab, et räägib tõtt, aga tegelikult on tema südamepõhjas hoopis teine soov. Jumal näeb südamesse!

Nagu valedetektor?

Just nimelt! Tore, et valedetektor on välja mõeldud, seda vähemalt usutakse...

Kuidas sinu maailm muutus?

7. mai hommikuks olid mu hirmud kadunud ja sain alkoholist vabaks. Käisin arsti juures, isegi maksakahjustusi polnud enam.

Maailm hakkas vaikselt avanema. Hakkasin mõistma kõike, mis toimub. Varem oli silmaring pisike ja peen, otsekui vardast läbi aetud. Ainult muusika, ja minu stiili muusika. Suhtlesin samuti ainult muusikutega – mõtle, kui vaeseks mu ilm oli jäänud!

Otsekohesus iseloomustab mind praegugi, aga varem võisin olla lausa mürgine. Tapsin inimesi oma sõnadega. Tapsin, sest ajasin oma arust õigust taga. Kuid ütlemisel ja ütlemisel on vahe. See oli esimesi asju, mida mõistsin, et ei tasu seda teisele teha, mida endale ei soovi. See ainult õhutab viha. Nagu sõda õhutab sõda.

Online-intervjuudes tuleb sul vastata üsna salvavatele küsimustele.

Aga ma olen neile ju ilusasti vastanud?

Näiteks: miks sa käid nii õudselt riides, nagu hilpharakas?

Vastasin, et miks ka mitte, või et ma ei tea kahjuks, kuidas teie riides käite. Hahahaa!
Mind ajavad sellised küsimused naerma, ma ei võta neid solvanguna. Mulle isegi meeldivad sellised küsimused, sest siis saan väärikalt vastata.

Või siis: miks sa McDonald’sis söömas käid?

Kui tore, ah teie käite kah seal?

Tegelikult käin seal harva, sest friikartulite rasv ajab mind köhima. Enamasti söön marjapirukaid.

Mu toidusedel muutus, kui pidin 1992. aastal Eestis pankrease ehk kõhunäärmega otsad andma. Mu ema, kes töötas pontšikubaaris, oli sundinud mind lapsest saati rasvaseid ja praetud asju sööma. 90ndate algusest ei söö ma enam liha, paprikat, sibulat, šokolaadi, ei joo kohvi... Tegelikult pole ma neid kunagi tahtnud süüa! Koorin ära kõik puu- ja köögiviljad, isegi viinamarjakestad viskan minema. Sushi on põhiline, mida süüa tahan. Kuid seegi peab olema õigesti tehtud.

Ka inimesi enda ümber selekteerid hoolikalt?

Sa ju näed kohe, kellega on klapp ja kellega pole millestki rääkida. Tunnetad ära. Kui mõni inimene on salakaval, saab ta isegi aru, et näen ta läbi, ja hakkab must eemale hoidma.

Said sellest eriti selgelt aru, kui 90ndatel kodutuks jäid?

Jah. Kaotasin kõik, mis mul oli, ka elukoha. Kohe hakati must uhke näoga mööda käima, uurimata, milles asi... Kaotasin hulga tuttavaid, kuid mul oli selle üle hea meel, sest ilmselt olid need inimesed minu tuttavad millegi muu pärast. Aga Jumal mind hätta ei jätnud ja pakkus mulle uusi olukordi.

Läksin ühel külmal talveõhtul baari, tahtsin lihtsalt sooja saada, ja seal istus üks vene naine. Suurte silmadega ja hästi lahke näoga, jõi kohvi. Hakkas minuga rääkima ja tegi tee välja. Ning andis mulle... sada krooni! Aga mul polnud sel ajal ka kusagil olla ning ta kutsus mind enda juurde, kuniks ma elamise leian. Ütlesin okei, tundus normaalne inimene olevat, mitte pätt või joodik. Aga tal hakkas mingi mees seal käima ja pakkus aina viina juua. Ehmatasin õudselt ära, mõtlesin, et äkki kallavad une pealt kõrist sisse.

Samal ajal tundsin pidevalt vaikset häält sees ütlevat: «Kasuta oma ressursse!» Mõtlesin, millisest ressursist jutt on, mul ju polnud midagi. Ja siis meenus, et mul oli komps vanu laule, kõigile tuntud evergreen’e kogu aeg kotiga kaasas – olin just enne oma viimasest korterist lahkumist kaalunud, et viskaks need õige minema, kaua ma seda paberirämpsu tassin...
Mõistsin, et pean taas neid laulma hakkama. Et mul ei jää muud üle kui pean, sest see on ainuke väljapääs. Ma ei julgenud algul häid pillimehigi tüüdata, ma ei teadnud, mis nad must mõtlevad...

Hakkasime ühega siiski vaikselt tööle ja sain lõpuks hääle liikuma. Ma poleks muidu üldse taas laulma hakanud. Ja varsti sain ühe pillimehe kaudu üürikorteri, mille kõrvalkorterist järgmisel päeval pärast minu elama asumist laip välja viidi. Mõni aeg hiljem kuulasin tänu pappseintele pealt, kuidas naabrid plaanisid ka minu juurde «retkele» tulla. Loodeti, et mul on palju varandust. Õnneks jõudsin sealt enne kaduda, mõtlesin, et tulevad löövad mu veel maha, kui midagi ei leia... Narkaritel ju ükskõik!

Siis elasin veel toas, kus polnud vettki sees, ja jääkülmas korteris, kus pidi kütmiseks puude järele minema. Kord talvel – olin ise hommikumantlis ja sussides –, läks uks kogemata sneprisse ja võti jäi sissepoole. Pidin hommikumantlis ja sussides minema kilomeetri kaugusele poodi, et sealt Ukule helistada... Hulle asju on juhtunud, kuid iga asi on õppetund järgmiseks olukorraks ja siis ka edasiminemiseks!

Aga ühel vana-aastaõhtul olin otsustanud, et teen edasiliikumiseks drastilise sammu. Otsustasin, et sel ööl ma sinna jubedasse korterisse ei lähe. Läksin Centrali hotelli ja maksin selle ühe öö eest kogu oma raha. Et võtan seal uue aasta vastu. Teadsin, et mul on ka järgmisel õhtul töö ja palusin, et kas saaksin seal olla kella kuueni õhtul.

Ma tundsin ennast seal nii hästi! Ja sellest hetkest hakkas mul hästi minema. Pidin tegema vaid ühe sammu, et sita seest ära saada. Olin muutunud selle sees liialt mugavaks. Olen juba kord selline, et ükskõik kui jube see elu ka on, ma teen endale olukorra mugavaks.

Hiljuti nägin Evelin Samueli, ja alati, kui ma teda näen, meenub üks seik. Temal samuti. Et kui tema kord Olümpia hotelli restorani naistetualetti sisse tuli, pesin ja värvisin mina seal kraanikausi kohal juukseid. Ütlesin, et ei tasu ehmatada, vajadused vajavad rahuldamist. Et kui mina ei häbene seda teha, siis ära ka sina minu tegu häbene. Õppisin ära, et kas keegi näeb, kas keegi vaatab, pole minu asi – teen ära, mis vaja, ja korras. Peaasi, et ma teistele viga ei tee. Ma ju ei oksendanud seal, oli ju teisigi kraanikausse kõrval, kus nad said käsi pesta.

Põhimõtet teisi mitte segada järgidki alati?

Muidugi võid eluraskustele alla anda, minna prügikasti elama ja jäädagi sinna. Aga kui sul on tõeliselt usku Jumalasse, siis tead, et kui oled abi saanud, saad veel. Ükskõik kui hull olukord ka ei oleks.

Palju sõltub ju inimese enda valikutest. Kas sa ei arva, et olid teinud kusagil valesid valikuid?

Muidugi olin. Ja mulle on ka teada antud, miks. Ainult et oma valedest valikutest olin õppinud liiga hilja. Alles siis, kui olin neist oma südames aru saanud.

Näiteks kui elasime Rootsis, magasin maha võimaluse teha etteaste artistidega, keda annab tikutulega otsida. Mul oli lihtsalt hirm, ebakindlus enda pärast. Mis sest, et teadsin, see on vale. Oleksin pidanud selle sammu kohe astuma, mina aga viitsin kaks tundi aega ja kui kohale ilmusin, siis öeldi: «Vabandage, aga olete hiljaks jäänud!» Tead, kui paha tunne oli? Elasin seda kaua üle.

Minu viga oli paljus see – võin julgesti öelda, et kuri on mind palju ära kasutanud –, et ma ei julgenud teha alati seda, mida oleksin võinud.

Kunagi rääkisid, kuidas dirigent Aleksandr Rjabov sind salvestuste ajal endast välja püüdis ajada?

Ta arvas jah, et laulan siis paremini, kui tema mulle väga pahasti ütleb. Aga ma ei suutnud siis üldse midagi. Nii kui ta stuudiost lahkus, sain asja korrapealt linti lauldud. Sest vaimne surve oli kadunud. Nüüd olen kõige suhtes, mis mulle ei meeldi, kategooriline. Ebameeldiva inimese ees palun mõttes meie vahele peegli, peegeldava poolega selle inimese suunas, et negatiivsus talle endale vastu peegelduks.

Mis ei tapa, teeb tugevamaks?

Täpselt. Sa ju tahad teada, mida on Jumal sulle elus veel valmis pannud, millega võiksid veel tegelda.

Kui sa poleks laulja, oleksid suurepärane raamatupidaja või riigikontrolör?

Võiksin olla ka muusikaprodutsent. Ja kontrolöriamet sobiks mulle päris tõsiselt, aga muidugi mitte trammi- või bussipiletikontroll. Olen tähenärija ja üsnagi kontorirott. Nagu politseinik, kes läheb viga nähes kohe ütlema ja püüab seda korda ajada.

Raamatupidaja töö nõuab ju äärmist täpsust. Kuidas sobib see kokku loovisiksuse ujedusega?

Niimoodi te kõik mõtletegi. Aga arvudega olen ma äärmiselt pedantne, nagu ka kõigis kohustustes. Kui oleksin tavaline loovisiksus, kaotaksin arvudega tegeldes palju elurõõmu, muutuksin igavaks kontorirotiks. Jah, sest ma olengi tegelikult igav inimene! Seltskonnas, kui keegi just ei küsi, räägin ma palju, aga kui keegi tuleb ja hakkab kleitidest ja meestest rääkima, pole mul midagi öelda. Sest need teemad ei huvita mind!

Kas oled ka palunud, et Jumal saadaks su teele uue elukaaslase?

Minu sees pole seda soovi. Ja ma ei kirjuta Talle ette, et tee või anna mulle. Minu palve on, et sündigu Sinu tahtmine. Sest mina ju ei tea, mida Ta tahab. Ta annab valikuid. Ja oleneb juba meist, mida ja kuidas me valime. Olen õppinud, et minu valikud toimivad vaid siis, kui minu süda on valituga rahul. Isegi kui pean valima kõige viletsamast valikust. Kui aga valid vale, oled ringiga alguses tagasi. Õppetund kordub, ainult erinevas versioonis.

Mida oled viimasel ajal palunud?

Selgust mõnes asjas. Vahel peab ka vastust ootama ja siis mõistad, et kannatlikkus on väga vajalik. Nagu ütleb piibel: «... viletsus saadab kannatlikkuse ja kannatlikkus saadab püsivuse ja püsivus lootuse, aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.»

CV

Marju Marynél Kuut
Sündinud 12. veebruaril 1946 Tallinnas.
Õppinud Tallinna 7. ja
2. keskkoolis, Tallinna õhtukoolis, Tallinna muusikakoolis (praeguses Otsa-koolis).
•    1980. aastal emigreerus Rootsi, sealt edasi USAsse, naasis Eestisse 1991. aastal.
•    Töötanud Tallinna keskhaiglas sanitarina, Eesti Telegraafiagentuuris paljundusmasina operaatorina, Rootsis eestikeelse Hea Sõnumi raadio produtsendina.
•    Solist, DJ, ansamblite MERL ja MIR liige.
•    Viljelenud paljusid erinevaid muusikažanre estraadist džässini.
•    Maria osatäitja filmis «Varastati Vana Toomas».
•    Olnud kolm korda abielus, täiskasvanud poeg Uku.

Arvamus

Reet Linna

endine bändikaaslane

Minu meelest on Marju kui inimene teiselt planeedilt, kes elanud kogu elu, olles ajast pisut ees. Tutvusime 70ndatel, kui veel noored olime, ja siis me ei jutustanud temaga eriti palju elust – sõbrannade jutud on ju hoopis teistsugused. Täna räägime maast ja ilmast, ilmaelust üldse, ja mõnikord ka usust.

Marju on mind sundinud mõtlema sellele, mida ma suust välja ütlen. Mitte vanduda kurja või kutsuda Jumalat iga kell appi. Tema juuresolekul püüan oma keelt muidugi eriti kontrollida.

Ka noorena oli Marju natuke teistsugune kui üks tavaline eesti inimene. Ja ma ei kujutagi ette, millises ühiskonnas ta ennast paremini tunneks. Aga kindlasti mitte Eestis.