Saksamaa keeleteadlased Christiane Schaefer ja Wolfgang Hock lahendasid tegeliku elu «Da Vinci» koodi.
Keeleteadlased murdsid koodi ja jõudsid salaühingu jälile
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
19. november 2012, 09:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Schaefer ja Hock kohtusid enne kui Shaefer sai 1998. aastal uue töökoha Rootsis Uppsala ülikoolis, edastab Wired.
Hock kinkis kolleegile lahkumiskingiks tumepruuni ümbriku, millel oli kirjas «Salajane».
Ümbrikus olid koopiad vanast käsikirjast. Lehekülgedel oli näha tähti Kreeka ja Rooma alfabeedist kui kummalisi märke.
Kirjutis kannab nime Copiale Cipher, see on 105-leheküljeline ning see kirjutati 1760 – 1780.
Scahefer uuris neid ja sai kohe aru, et tegemist on salakeelega.
Kulus aastaid enne kui salakood murtud sai.
2011. aasta jaanuaris kohtus Schaefer ameeriklase Kevin Knightiga, kes kasutas tekstist aru saamiseks arvutit. Knighti abiga jõuti jälile, et salakeel oli tehtud saksa keele baasil ning see on võimalik lahti murda koodi abil.
Paljastus, et tekst sisaldas Saksamaal 18. sajandil tegutsenud salaühingu märkmeid ja selle tegevuse kirjeldusi.
End okulistideks nimetanud isikud kasutasid salasümboleid ja uskusid kõrgemasse jõudu. Neil olid ka oma rituaalid, mida nad ei paljastanud salaühingusse mitte kuulujatele.
Uurijad leidsid ka viiteid selle kohta, et okultistid luurasid nendest palju tuntuma salaühingu, vabamüürlaste järele.
Okultistide kirjutises seisab, et vabamüürluse asutajad on tegelikult nemad, kuid uurijate sõnul on see enda ehtimine võõraste sulgedega.
Miks okultistide salaühing loodi, ei ole teada. Oletatakse, et sinna kuulusid üsna nutikad inimesed, sest seda on suudetud varjata 250 aasta. Vabamüürlased samas end varjanud ei ole.