Mihkel Raua menuromaan kõnetab eri põlvkondi

Mihkel Raud Foto: Ants Liigus

Mihkel Raua esikteos “Musta pori näkku” on täitnud autori elu iga päev alates oktoobrist, kui see ilmus. Vestlused, foorumid, kohtumised lugejatega. Raamatut on trükitud viis tiraaži, seda on ostetud üle 30 000 eksemplari ja Raud on müünud ära raamatu filmiõigusedki.

“Filmitegemine on väga kallis ja keerukas ettevõtmine. Suure osa raamatute filmiõigused ostetakse, filmidena realiseeruvad neist siiski vähesed,” pakub Raud.

Kuidas on möödunud kohtumised lugejatega?

Mulle on suur üllatus, et ma ei ole kohanud vaenulikkust. Inimene, kes tuleb kohtumisele, pole raamatut lugenud ja tahaks teada, kas tasub seda lugeda, või siis raamat on meeldinud. Neid, kes seda raamatut ei talu, olen kohanud kusagil blogides, oma silmaga ma selliseid näinud ei ole. Ma saan aru neist, kellele minu raamat ei meeldi. See ei saagi kõigile meeldida.

Kuidas tuli mõte kirjutada mälestusteraamat?

2004. aastal otsustasin ma vanuigi, kuna olin peres ainuke laps, kel polnud kõrgharidust, saada vastava diplomi välismaal. Õppisin Inglismaal Londonis kommunikatsioonialases ülikoolis. Ajakirjanduse vallas töötanud inimesena sain automaatselt bakalaureusekraadi ja pääsesin kohe magistrantuuri.

Üheksa kuud Londonis tähendas uitamist ja mõtisklemist. Raamatupoodide muusikaosakondades lehitsesin kuulsate ja vähemkuulsate rokkmuusikute arvukaid biograafiaid. Isegi siis, kui mingi noorteansambel on tegutsenud viis-kuus kuud, võib leida poest selle kohta juba raamatu. Mõtlesin, miks Eestis nii ei ole. Rokkmuusika ajaloost on kirjutatud mõni raamat, kuid need ei vastanud minu ettekujutusele rokibiograafiast. Miks ei ole ühtegi rokielulooraamatut? Mõtlesin, et peaksin sellise kirjutama. Pealegi olin ainus pereliige, kes polnud ühtegi raamatut kirjutanud.

Kas raamatu edu üllatas?

Ega keegi väga usu seda, aga üllatas küll! Olen kursis, millistes tiraažides Eestis raamatuid müüakse. Kui müüakse 1500-2000 eksemplari, peetakse seda juba küllalt edukaks. Mõtlesin, et minu raamatus on intriige ja tunnuseid, mis võib-olla pakuvad laiemat huvi, et siis müüakse seda kahe aasta jooksul nii 7000 eksemplari. Minu naine pakkus, et müüakse veelgi rohkem. Vedasime temaga kihla. Ta võitis. Kui raamatut oli müüdud juba 15 000 eksemplari, tegin talle ettepaneku veel kihla vedada, aga ta loobus. Tegelikult oli raamatut kirjutades müümine kõige viimane mure. Mulle tundub, et asjad õnnestuvad siis, kui teed neid teistel kaalutlustel kui elu majandamine või finantseerimine. Kui teed seda, mida kaifid, võib see õnnestuda.

Kas olete kohtunud raamatu tegelastega pärast selle ilmumist? Kuidas hindas seda esimest pääsukest teie ema Aino Pervik?

Andsin käsikirja esimesena emale lugeda, sest tahtsin veenduda, et ta tunneb end pärast raamatu ilmumist mugavalt, oli selles ju meie perekonnast juttu. Ema luges käsikirja kiiresti läbi ja helistas mulle. Ta ütles, et raamat meeldis talle väga, küsis ainult, miks seal nii palju roppu sõnavara on kasutatud.

Vastasin talle, et nii see toona oli, nii räägiti, nii mõeldi. Ega ma tea, kui palju see raamat talle tegelikult meeldis, kuid ta julgustas mind ja soovitas toimetajate nõuandeid kuulda võtta. Raamatu tegelastega pole mul probleeme tekkinud. Eeldasin, et seda teksti loevad 30-50aastased mehed, mitte 80aastased naised ja 15aastased tüdrukud. Oleks ma teadnud, et lugejate ring on nii lai, oleksin kirjutanud ehk teisiti.

Mis võis olla edu põhjus?

Olen selle üle mõelnud ja emaga sellest rääkinud. Temagi arvas, et tegu on niširaamatuga, kui ta seda esimest korda luges. Ehk on see lugu universaalsem kui ainult ühe rokkari lugu. See on tõusmise-langemise lugu. Läbiv teema on alkohol, millega Eesti väikses ühiskonnas on igaühel mingi suhe, mis ei pruugi olla just kõige rõõmsam ega muretum.

“Musta pori näkku” kujunes vist omamoodi kinkeraamatuks.

Ilmselt ei tea paljud naised, mida meestele sünnipäevaks või jõuludeks viia, ja see on selline kindla peale minek. Üsna raske on midagi ligemale 40aastasele mehele kinkida. Selline raamat võib olla üsna turvaline kingitus.

Millest kõneleb teie järgmine raamat?

Sain selle raamatu kirjutamise ajal teada, et kirjutamise protsess on tegevus, mis võib vaimustada, köita ja endasse haarata. Selle taaskogemise pärast kirjutaks küll. “Musta pori näkku 2” kindlasti ei tule. Mul on paranoiline hirm läbi kukkuda. Kui kirjutan, siis sootuks teistsuguse raamatu. On paar päris head mõtet, mida kirjutada. See saab olema radikaalselt erinev elulooraamatust.

Millest see hirm? Teid pole vist lavalgi munade või tomatitega loobitud, totaalse läbikukkumise kogemus puudub.

Ei, sellist kogemust mul elus tõesti pole. Mõni kohtumine on veel ju ees. On muidugi esitatud teravamaid küsimusi, mitte pahatahtlikke. Inimesed on erakordselt heatahtlikud. Mulle tundub, et nad on näinud läbi, et raamatu vürtsine kaste on pigem must huumor.

Millegipärast müüvad kõige enam tõestisündinud lood: mälestused, elulood, kuriteod. Kas kirjanduse aeg on siis möödas?

Eestis algas see vist Ita Everi eluloo-edulooga. Siis hakkasid nad tilkuma ja kõik kaunis ühte väravasse. Mari Tarandi ja minu raamat on ehk teistsugused.

Mullegi meeldib lugeda biograafiaid ja raamatuid, mis autori väitel on tõesti sündinud. See lisab tõetruudust ja võimet sisse elada, saab kangelasega samastuda. Mitte et ilukirjanduse ajad läbi oleks. See käib buumiti. Usun, et ilukirjandus ei kao kusagile, põnevikud ja fiktsioonid on jätkuvalt elujõulised.

Müügiedu tähendas kena sissetulekut. Kuidas olete seda kasutanud?

See on kasutamata. Olen üsna konservatiivne kuju. Ma ei tõtta seda investeerima. See on mul alles, rohkem selline tagavararaha juhuks, kui ma ühel päeval mingil põhjusel ei jaksa teha igapäevatööd või ma tahan teha väikese pausi. Teadmine, et see on mul võimalik, on kõige suurem luksus, mida olen endale ostnud. Rahu.