/nginx/o/2012/11/12/1429846t1h0903.jpg)
Tänases «Ärapanijas» selgus, et Peeter Oja - nagu Jaan Tättegi - on laia ilma pealt tagasi koju jõudnud.
Peeter Oja naasis maailmareisilt! Loe avameelset kirjeldust!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter kirjeldas oma kogemusi erakordselt avameelselt ning toimunust valmis ka hingestatud laul.
«Kui ma kolm nädalat tagasi Piritalt nr 5 bussi peale läksin ja vaatasin seda bussipeatust, Lillepi parki, neid maju, mis seal ümber on, seda sügist metsa, seda lehehunnikut, mis juba tekkinud oli... Mul oli selline tunne, et võib juhtuda, et ma ei näegi seda enam kunagi. Sest bussisõit Piritalt kesklinna - seal võib kõike juhtuda. Ma polnud valmis selleks bussisõiduks alguses, sest olen harjunud, kui keegi kodus pai teeb, sügab siit, sügab sealt. Bussis ei ole kedagi sellist. Sa proovi panna kondukorile pea õlale! Hea, et ma peksa ei saanud,» rääkis Peeter väriseval häälel.
Mart Juur juba nuttis. Peeter tegi sama.
«Kui ma kodunt bussijaama jõudsin, ma nutsin terve tee. See ei ole lihtne! Kolm nädalat sõitsin kesklinna. Vahepeal inimesed ütlesid, et ma olen Kosel ära käinud, aga ma ei märganud seda, saate aru! Ma sõitsin kolm nädalat bussiga Männikule ja Kosele ka. See oli pikk reis, aga ma olen elus,» hingas Peeter kergendatult.
«Sellest sündis mitu laulu. Igas peatuses üks. Tahad, ma laulan?» küsis ta ja üritas ka laulda, kuid pidi katkestama. Emotsioonid lõid lihtsalt lakke.