:format(webp)/nginx/o/2016/01/26/4905989t1h9e4e.jpg)
/nginx/o/2009/04/06/159212t1he707.jpg)
Viljandi mehe Üllar Priksi esimene sooloalbum on märksa enam kui hea. See on isegi megahea. Kohati midagi Jaan Tätte ja Marko Matvere stiilis, kohati Terminaator oma parimatel päevadel. Rahulik ja heade sõnadega.
Et tegu on ansambli Püffel sündimängijaga, miksib Myrakas arusaadavalt veidi elektroonikat sisse.
Päevasel ajal Ugala teatris helimehena töötavat Myrakat kutsuvad väidetavalt ainult vanemad kodanikunimega. Seega polegi Myrakas ainult artistinimi, mees on enda kinnitusel teinud tõsiselt muusikat juba 4. klassist saadik, kui asutas sõpradega esimese koolibändi.
"Rõhutan igal võimalusel, et ma pole mingi laulumees, eluaeg rohkem klahvpillide taga istutud," tõdes muusik 24tundi.ee-le antud intervjuus. "Seega on sel plaadil ennekõike jutustaja ja jälgija oldud. Pean tekste selle plaadi juures kõige olulisemaks ja eks nad ole kõik elust enesest tulnud lahtiste silmade ja mõtetega ringi käies. Aga ainus reegel oli, et teen kõik ise, muus osas anti täielik vabadus. Arvan, et kasutasin seda päris lõbusalt, minul oli igatahes tore."
Olgu tegu nii kõva muusikamehega kui tahes, kõige rohkem armastab Myrakas ikkagi oma naist ja 6aastast tütart, kellele ta pühendab aega nii palju kui võimalik.
Kui sellest aega üle jääb, veedab mees sõpradega kvaliteetaega. Selle alla käivad hõrgutavad road, maitsev naps, saun, hea huumor ja korralik muusika. Jäävabal ajal näeb Priksi tsikli seljas ringi töristamas.
"Kui mu lood inimestele korda läheksid ja nad tahaksid mind kuulata kontsertidel, telliksid muusikat raadiost soovilooks või ostaksid suisa plaadi, oleks see mulle juba puhas boonus," jäi Myrakas plaadist rääkides siiski tagasihoidlikuks. "Mulle on kõige olulisem, et sain portsu mõtteid endast väljapoole talletada. Muusika ongi kogu mu elu, ega ma eriti muud teha oskagi."