Penskarite linnahäng

Relika Rae. Foto: Erakogu

Üldiselt on vanamutid ühissõidukites ülimalt tüütud.

Kuigi buss on tühi, tahavad nad alati istuda just sinna, kuhu sina ennast mõnusalt sisse seadnud oled. Isegi kui rahavast pole palju, trügivad nad alati küünarnukkide abil esimesena trammi ja sealt välja, justnagu kiskjad toidu eest võideldes. Püsti seistes haaravad nad tasakaalu hoidmiseks su käsivarrest kramplikult kinni ilma sõnagi lausumata.

Tihti lähevad nad omavahel istekohtade pärast kaklema, kasutades repliike nagu „Ma olen nii haige ja siit ja sealt valutab ning ma pean korraks istuma ..." Vastuseks ütleb teine ülbelt: „Ma olen ka väga haige" ning istub sinna ise.

Paar päeva tagasi juhtus mul aga omamoodi põnev asi.

Istusin trammis ja sõin kartulikrõpse. Mu vastas istus seitsmekümne- või kaheksakümneaastane naisterahvas.

Järsku pöördus ta minu poole: „ Vabandage, et ma tülitan, aga ma tahaks väga teada, mis see on, mida te sööte?"

Et mulle meeldib mittekibestunud sõbralike vanuritega juttu puhuda, pakkusin talle jutu alustuseks oma krõpse maista. Tädike maitses ja kiitis, kui head soolased need on, ja pistis seejärel osa krõpse oma tasku.

Saanud teada, kui palju pakk maksab, kostis naisterahvas: „Need on nii head, et homme ostan ja viin ka teistele, kes haiged on."

Et vanadel inimestel on tihti probleeme kõrge kolesterooliga, mainisin igaks juhuks, et palju neid süüa ei tasu, sest krõpsud sisaldavad palju rasva.

Seepeale tädike naeris ja ütles: „Rasv on hea, rasva peab sööma!"

Peale selle rääkis ta, kuidas ta ikka vaadanud on, et noored käivad, pakid käes, ja söövad midagi, aga tema ei saa mitte aru, mis seal sees on. Nüüd ta siis teab.

Vanatädi tänas krõpsude eest ja lahkus trammist.

Loodan, et ta ikka järgmisel päeval krõpsud üles leidis ja nende asemel midagi valet ei ostnud. Päris kummaline on mõelda, et Eestis leidub inimesi, kes ei tea, mis kartulikrõpsud on, kuigi enamiku jaoks on need  tavalised ja igapäevased.

Pärast huvitavat trammisõitu läksin sõbrannadega Viru kaubamaja kosmeetikapoodi. Ilu Maailm on sel vist nimeks.

Vaatasime seal ringi ja varsti ilmus ei tea kust meie selja taha riiulite ette uriini järele haisev kodutu välimusega naisterahvas ning asus lettidel olevaid asju omastama.

Ei tea, kas ta vahele jäi, sest lahkusime. Kui ei jäänud, peaks pood turvameeskonna välja vahetama.

Siiani mõtlen, mida ta küll selle kosmeetikaga peale hakkas, sest üsna raske on uskuda, et keegi tema välimuse juures julgeks talt midagi sellist osta.

Hiljuti sattusime ühe tuttavaga vaidlusse, kes laulab laulu "Leaving You For Me".

Internetis kolades leidsime oma küsimusele kummalise vastuse. Ekspress nimelt väidab, et lugu on kirjutatud spetsiaalselt superstaar Jana Kasele. 

Tasase, eepilise ja isegi pisut ähvardava tooniga rokkloo "Leaving You For Me" on kirjutanud Janale Rootsis tegutsev laulukirjutajate-produtsentide tiim Tony Malm, Per Eklund, Fredrik Björk ja Martin Kesici, produtseerinud aga Eesti popmuusikas tuntud löögiüksus, kolmik Alar Kotkas, Ilmar Laisaar, Pearu Paulus.

Kõige selle juures on aga huvitav tõsiasi, et sama laulu on juba ammu esitanud Tarja Turonen ja Martin Kesici.

Eks kuulake ja andke teada, mis teie sellest arvate ning kumba lugu eelistate.

Muide, nägin jälle seda jubedat Sensodyne'i reklaami.

Lugu, mida kuulata: Jana Kask "Leaving You For Me".

Video, mida vaadata: Tarja Turunen & Martin Kesici "Leaving You For Me".