Tavaline päev kohtutäituri büroos

Foto: Corbis / Scanpix

Viis minutit enne kaheksat hommikul astub sekretär büroo uksest sisse. Temaga koos trügib tuppa ka koridoris oodanud kodanik.

"Ma pean tööle minema, ma ei saa päeval tulla," viitab viimane büroo lahtiolekuaegadele.

Hea, kui mõnel ikka veel tööd jätkub. Kodanik uurib, palju tal võlajääki kah on. Hea, kui mõni veel oma võla vastu huvi tunneb. Heliseb telefon. Toru õla ja kõrva vahele surunud, otsib sekretär kodanikule võlajäägi välja, ning räägib ka telefoniga. Kõne on kohtumajast.

Keegi tuli küsima, et miks ta peab arestimajja minema. Oma teada maksab ta iga kuu midagi täiturile. Sekretär lubab asja uurida.

"Las tuleb büroosse, vaatame toimikust," lubab ta.

Võla pärast mures olnud kodanik lahkub. Ilmselgelt pole tasumise tund veel saabunud.

Viis minutit on pausi, siis lükatakse jõuga büroo uks lahti: "Mis te saadate mulle neid tobedaid kirju?"

Võlgnikul on näpus töökohta läkitatud akti koopia: "Ma ei tööta seal enam."

Mõnele ei loe tööpuudus midagi. Nii kui täituri akt töö juurde võlgnikule järele jõuab, on viimane kohe töölt läinud.

"Ise ka teate, mida te siin teete?" uurib uudishimulik võlgnik lahkudes. Tema ei tee momendil midagi ja on ilmselgelt rahul.

Kohale jõuab klient kohtust. Sekretär lööb tema ID-kaardilt isikukoodi arvutiprogrammi. Programm näitab, et võlgnikul on kaheksateist toimikut, ning võlg täies mahus üleval.

"Kuhu mu raha siis läinud on?" küsib nüüd võlgnik päris kurjalt. Teiste täiturite juures on ka võlad üleval. Oma kakskümmend toimikut veel.

"Ju pole järg veel meie bürooni jõudnud," püüab sekretär selgitada, kuid enne lause lõppu lüüakse uks väljastpoolt pahaselt kinni.

Heliseb telefon. Kõne võtab vastu tööle jõudnud kohtutäitur. Jutt on kuri. Keegi teispool toru pole rahul, et tema pangakonto on arestitud.

"Kas te pole seal välja maganud?" peaaegu karjub täituri une pärast murelik võlgnik. Siis lisab paar karmimat väljendit, nagu: "jobud ja vereimejad". Ilmselt selleks, et täitur ikka üles ärkaks. Täituri selgitust, et võlgnik on lubanud mõni aeg tagasi võla 500 krooni kaupa ära maksta, ning et selle kohta on ka tema allkiri toimikus, ei ole tal enam aega või tahtmist kuulata. Ta karjub jutu vahele, mida ta täituritest üleüldse arvab. Samuti seda, et niikuinii ta midagi ei kavatsegi maksta.

"Mis te tõmblete seal oma viiesaja krooniga!" käratseb ta edasi. Siis kõne katkeb. Ka sekretär kuuleb telefonis karjumist ja vaatab kaasatundvalt kohtutäiturit, kes ei näigi eriti häiritud olevat.

"Ükskord hakkas aga mul tõeliselt kõhe, kui büroosse astus lipsustatud "härrasmees", kes lubas minu ja mu lapsed ära tappa. Selle eest, et ma ta firma pangaarved arestisin," selgitab täitur kõigutamatult. "Nii ütleski: ära ole nii kindel, et su lapsed elus on, kui koju jõuad. Kui üldse jõuad."

Uus kõne kohtust. Politsei on toonud kohtusse (teinud sundtoomist) trahvi maksmisest kõrvalehoidja. Istungile tuleb minna ka kohtutäituril.

Kohvi juua ei jõua. Büroo ukse taha tekib järjekord. Kes toob ise mingeid pabereid, kes tahab neid toimikust saada. Osa võlgnikke eelistab rääkida „ainult täituriga". Telefon heliseb pea kogu aeg, kuid kõike ei saa telefoni teel lahendada.

Enne lõunat tuleb büroosse ühe võlgniku vanaema viimase võlga maksma.
„ Vanaemad on meie kõige tublimad maksjad," räägib sekretär kohtust tagasi jõudnud täiturile. „Kuigi nemad ise ei olegi võlgu."

Peale lõunat ei muutu suurt midagi. Ikka heliseb aeg-ajalt telefon. Kodanikud käivad sisse-välja. Kõik ei olegi täituri peale pahased. Mõni leiab ka endal süüd, et võlgnike hulka on sattunud.

Sisenevad ema-poeg. Alaealine poeg on saanud trahvi alkoholi ja sigarettide omamise eest. Ta seisab laua ääres õhetavate kõrvadega ja vahib ebalevalt kuskile nurka. Ema on aga väga kuri. Aga mitte poja käitumise pärast. Politsei ja täitur pole õiged. Ja üldse ei pea lapsevanem vastutama, arvab ema.

Kes siis? Kas tänav, sõbrad, kool? Igatahes ema kinnitab, et maksta ei kavatse: "Ärge saatke mulle neid kirju!"

Ja läinud nad ongi.

Lühidalt võib ema pahandamise kokku võtta nii: politsei ei lase lapsel rahulikult kooliõues džinni juua ja kohtutäitur võtab lapse arvelt taskuraha ära.

Siis tuleb büroosse kunagi üle linna kuulus "daam". Nüüd on ta eakam, ning selle võrra ka rahulikum. Aga ta ei muretse enda pärast. Selja tagant piilub ta oma käe järgi taltsutatud mees. Ega meest saa niisama ilma turvamiseta linna peale lasta. Mis siis, et ta ainuke vara on võlad.
"Ma ei saa teda üksi koju ka jätta, kohe on naised viinapudeliga platsis," kurdab rämeda häälega "daam" täiturile ja avaldab siis täiesti kindlalt, et "nad" midagi maksta ei kavatse.
Seda ütlema tulidki.

Siis sisenevad büroosse veel kaks "daami", pärast keda tuleb büroo aken lahti teha, et värsket õhku saada.

Näod punsunud, räägitav tekst segane. Täituribüroos tuleb harjuda ka nende liisunud alkoholi ja pesemata riiete haisuga. Rohkem küll vanurite kategooriasse sobivad "daamid" on pargipingil ja pingi all magajate killast.

Vahelduseks virutavad üht-teist ka toidupoest, nii et 30 kroonine peidetud kaup jõuab 3000 kroonise trahvina täituribüroosse. Ega neiltki midagi võtta pole.

Daamid muretsevad arestitud pangaarvete pärast, kuhu nüüd nende invaliidsuspension laekub. Selliste elukommetega on tõesti lihtne invaliidiks jääda, kuid meie riigis on seadused kõikidele ühesugused.

Kell läheneb viiele, kui büroosse astuvad sisse viimased kliendid. Seltskond on veidi napsine ja kärarikas. Täitur selgitab nende hulgast välja võlgniku ning saadab ülejäänud seltskonna õue ootama. Ilm ka kevadiseks läinud.

Nagu arvata võib, on võlgnikul mure. Tema kinnistu kuskil maal on arestitud võla katteks, ning juba ka müügis. Kuid praegu on müümine tõesti keeruline. Sissenõudja on aga juba nõus kinnistu võla katteks võtma, kui talle kokkulepitud kuupäevaks raha ära ei maksta.

Kohtutäitur püüab võlgnikule situatsiooni veel korra (mitmendat juba) selgitada. Kas võlgnik ikka aru ka saab? Siis lahkub ta büroost, ning mõnda aega arutab seltskond närviliselt suitsu kiskudes õues midagi.

Seejärel tuleb võlgnik, selg tunduvalt sirgem ja eneseteadvus silmnähtavalt kasvanud, uuesti büroosse ja teatab selge häälega: „Ega kinnistu ei ole mingisugune kiluleib, mida kohvikus müüakse!"

Sekretär ei jää kuulama, mis täitur sellest arvab. Tema tööpäev büroos on läbi. Kuid täituril läheb veel mitu head tundi, et kõik kirjatööd ka tehtud saaks.