Eesti Muusikaauhinnad 2020

Kanadast leiti viikingite teise asulapaiga jäänused

Viikingite seilamise rekonstruktsioon

FOTO: Wikipedia.org

Viimased 50 aastat on arheoloogid Põhja-Ameerika idarannikult otsinud viikingite jälgi.

Tegemist on olnud otsingutega, mida on vürtsitanud kummalised väited ning ka läbikukkumised, edastab National Geographic.

Selle kuu alguses Kanadas toimunud konverentsil teatas arheoloog Patricia Sutherland uutest tõenditest, mis viitavad viikingite teisele, Põhja-Ameerikast leitud asulapaigale.

Sutherlandi juhitud meeskond leidis Baffini saarelt iidsete ehitiste väljakaevamisel luisud. Neilt teritusriistadelt leiti jälgi pronksist. See materjal oli tuntud viikingite seas, kuid mitte Põhja-Ameerika põhjaalade põliselanikele inuiitidele.

Sutherlandi arvates võis Baffini saarel olla viikingite laager.

Arheoloogidele on teada, et viikingitest meresõitjad seilasid Uude Maailma umbes aastal 1000. Islandi saagades seisab, et viikingite pealik Leif Eriksson seilas Gröönimaalt lääne suunas varandust otsima. Saaga kohaselt jäi Eriksson Baffini saarele üsna pikalt. Ta liikus paika nimega Helluland, mis vananorra keeles tähendab «kiviplaatide maa». Siis liikus ta edasi paika, mis kannab nime Vinland.

1960. aastatel tegid kaks Norra arheoloogi Helge Ingstad ja Anne Stine Ingstad väljakaevamisi Newfoundlandi põhjatipus L´Anse aux Meadowsis. Seal leiti viikingite asula jäänus, mis on Põhja-Ameerikast leitutest esimene.

See pärineb ajavahemikust 989 – 1020 ning selles oli kunagi kolm viikingite pikkmaja, mitu ehitist kangakudumiseks, rauatöötlemiseks ja laevaremondiks.

Sutherlandil tekkis teooria teisest viikingite asulapaigast kui ta uuris Quebecis Kanada tsivilisatsioonide muuseumis 1999. aastal kahte ebatavalist köieosa, mis leiti Baffini saarelt.

Sutherland pani tähele, et need köied ei olnud sarnased nende loomanaharibadest köitega, mida kasutasid inuiitidest kütid.  Ekspertiis näitas, et tegemist oli viikingite poolt tehtud köiega, millist valmistasid 14. sajandil Gröönimaal elanud viikinginaised.

See leid sundis Sutherlandi sukelduma selle muuseumi teistesse leidudesse. Ta leidis veel viikingitega seotud esemeid.

Need pärinesid Baffini saare põhjaosast kuni Labradori poolsaare põhjaosani alalt, mille pikkus on 1600 kilomeetrit.

Seal elasid ka põliselanikud, Dorseti inimesed, kes teooria kohaselt võisid suhelda viikingitega.

Sutherland otsustas siis teha väljakaevamisi Baffini saare kaguosas Tanfield Valleys. 1960. aastatel leidis USA arheoloog Moreau Maxwell sealt ehitise, mida ta enda sõnul on raske kuhugi liigitada. Sutherlandi arvates võisid selle ehitada viikingid.

Alates 2001. aastast on Sutherland ja ta kolleegid teinud Tanfield Valleys väljakaevamisi ning toonud välja müstilise ehitisjäänuse osi.

Leitud on mitmeid viiteid viikingitele: Vana Maailma rotijäänuseid, vaalaluust kühvel, mida kasutasid Gröönimaal elanud viikingid, suured kivid, mille töötlemise tehnoloogia meenutas Euroopa kivitöötlemistehnikat, viikingite köit ja luiske.

Kuid on ka skeptikuid. Süsiniku uuringud on näidanud, et Tanfield Valley oli asustatud juba enne seda kui viikingid uude maailma saabusid. Sutherland rõhutas, et paik võis olla asustatud mitu korda. Üks süsiniku uuring paljastas, et paik oli asustatud ka 14. sajandil, mil viikingid olid kindlasti lähedal asuval Gröönimaal.

Sutherland pöördus Kanada geoloogiateenistuse poole. Leitud esemete analüüs paljastas neist mikroskoopilisi pronksi, messingi ja sulatatud raua osakesi, mis viitavad Euroopa päritolu metallurgiale.

Sutherlandi arvates võisid viikingid seilata Kanada arktika aladele loodusvarasid otsima ja inuiitidega kauplema. Euroopas olid siis hinnas morsa kihvad ning arktika ala loomade karusnahad. Viikingid pakkusid kohalikele nimetatud asjade vastu rauda ja puidust esemeid.

Tagasi üles