/nginx/o/2009/04/01/157117t1h4e3e.jpg)
Teadlaste arvates ei liikunud hiidsisalikud oma pikka kaela tänapäeva kaelkirjaku kombel püsti hoides, vaid hoopis maa poole suunatuna.
Hiidsisalikud liikusid pea maas?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uurijate väitel põhjustas pea ja pika kaela maale lähedale hoidmine selle, et need loomad ei otsinud toitu puudelt ja kõrgetelt taimedelt, vaid eelkõige maapinnalt, vahendab BBC väljaannet Biology Letters.
Teadlased kasutasid oma hüpoteesi tõendamiseks arvutisimulatsiooni.
«Hiidsisalikel oli kaelal umbes sama otstarve nagu tolmuimeja varrel. Hiidsisalik sai pika kaela abil laialt maa-alalt toitu kätte, ilma, et ta oleks pidanud oma suurt ja rasket keha palju liigutama,» selgitasid uurijad.
Nad lisasid, et kaugele ulatuv kael võimaldas energiat kokku hoida, sest keha liigutamine jäi minimaalseks.
Hiidsisalike kaelaga seotud teooria põhineb sellele, et üheksa meetri pikkuse kaela pidev püstiajamine nõudis jõupingutust ning mõjutas südame- ja veresoonkonna tööd.
«Ainuüksi südame-ja veresoonkonna tööshoidmisele oleks kulunud palju energiat ning süda ei oleks pidevale pea ja kaela üles-alla liigutamisele vastu pidanud,» selgitasid asja uurinud.