Kaarel Arb: alati saab hullemaks minna

Kaarel Arb Foto: Pm

Veebiseriaal «Reaalsus» täidab kohalikus sarjamaailmas tühimiku, mis tekkis pärast «Lihtsa elu», «Baari» ja «Bussi» eetrist kadumist, olles justkui stressipalliks telemaastikul – meedia ju tühja kohta ei salli.

Aeg on vahepeal edasi läinud ning «Reaalsus» ja selle praeguseks kogutud ligi veerand miljonit vaatamist näitavad eelkäijatest veelgi eredamalt, et sisu pole oluline, punk on põhiline.

Kahjuks pole tegu ka siira ja süüdimatu pungipanemisega, vaid pesuehtsa turundusprojektiga – koguda igal nädalal kümneid tuhandeid vaatajaid koduvideolõikudega, milles uut materjali vähem kui viie minuti jagu ning mille sisu veel vähemalt kaks korda lühema ajaga ära näidatud saaks. Müts maha geeniuste ees!

Aga mis see siis ikkagi on? Geniaalne ja suurejooneline krutski? Lihtsalt algajate õnn? Kalk ja karm tele-eksperiment? Visiitkaart ja kandideerimistaotlus korraga kõigisse reklaamifirmadesse?

Ilmselgelt ei tasu üle mõelda, ja tõesti – las noored möllavad. «Reaalsus» on aga väga täpne pealkiri, sest kõige valutum ehk ongi võtta sarja reality’na, üsna tuttavana isegi. Lihtsalt seekord ei panda linnatibisid kaamerate ees sõnnikut kühveldama, vaid antakse lastele kaamera. Efekt on sama.

«Reaalsus» töötab, ja väga hästi – mitte sarjana, vaid stressipalli või poksikotina. Elame ennast välja, sõimame tegijaid lollideks ja näitlejaid andetuteks. Laseme fännidel end omakorda kadedaks nimetada, läheme lõpuks täiesti isiklikuks ja võrdleme kedagi või midagi Hitleriga.

Ja päev on jälle ilusam ja tuju parem. On ju ikkagi parem elada end välja koduste asemel kellegi võõra ja kauge peal.

Nende tegijate ja «Reaalsuse» fännide jaoks on see alles algus, võib-olla tuleb enne seriaali lõppu veidi sisugi. Kirujatele lohutuseks – halvem saab alati olla ja varsti ongi. Ka «Reaalsus» on mõne aasta pärast mälestus ajast, kui põhi veel päriselt käes ei olnud, kuigi tundus, et vist juba on.

«Reaalsus»

Veebiseriaal

Uus osa igal esmaspäeval «Reporteri» netiportaalis