Ükskõik kus – see tähendab siin

„Hingede öö“ on kahe kirjandusteose ja mitme kunstiliigi põiming. Pildil Madis Kalmet ja Helle Kuningas. Foto: Ants Liigus

Margus Kasterpalu dramatiseering „Hingede öö“ Endla Küünis ei kuuletu kummalegi alusteose autorile, vaid ajab nagu jahimees oma jälgi. Tulemus on terviklik ja alustekstidele vastupidiselt elujaatav.

Karl Ristikivi „Hingede öö“ ja Herman Hesse „Stepihunt“ on gümnaasiumi kirjanduskursuse lugemisvaras. “Stepihunti” käsitledes küsis minult lõpuklassi noormees: “Miks peame meie, 18aastased, lugema ühe keskealise mehe eksistentsialistlikest piinadest ja eksirännakutest, mis elu pessimistlikult mõttetuks kuulutavad?“ Rääkisin vastuseks elu põhiküsimustest, mida inimene peaks endale juba noorena esitama hakkama, ja valikutest ning kirjandusest kui kogemusest, aga see küsimus tuli mulle jälle meelde, kui vaatasin Endla teatri uuslavastust. Tõepoolest, miks?

Iseseisev lugu

Margus Kasterpalu dramatiseering on maagiline teater teatris: unenäoline rännak Surnud Mehe majas, kus Harry Haller ehk Stepihunt tantsima ja naerma õpib. Kahe alusteose sarnasus on ilmne: Ristikivi tunnistas ju isegi „Stepihundi“ mõjutusi „Hingede ööd“ kirjutades. Mõlemas romaanis on lugu peategelase pealtnäha sihitust kulgemisest ja otsingutest suletud irreaalses ruumis.

Kasterpalu on võtnud mõlemast romaanist kõnekamad stseenid, ühest valdavalt ruumi, teisest tegelased. On võluv, et ta on üle mõlema teose iseseisvast ainestikust ja vormist ning on mänglevalt lasknud ennast juhtida teadmisel, et igal asjal võib olla kümneid ja sadu tähendusi.

Alustekstid lubavad rõhke vabalt asetada ja Endla laval sünnib tegelikult iseseisev lugu - Margus Kasterpalu „Hingede öö“, mis peegeldab inimese eneseotsinguid kriisis, mis mõtlevat inimest varem või hiljem tabab. Pigem muidugi hiljem.

Realistlik muinasjutt

Lavastuse väline külg tõuseb teose sisu kõrval elavalt esile ja loob jõulisi lisatähendusi: algul vaevaliselt üles-alla liikuvad ning kägisevad trepid rõhutavad rännaku raskust, hiljem liiguvad kergelt peategelase kulgemisega kaasa. Aime Undi kujundus tervikuna ja eriti kostüümid on suurepärased ning need mängitakse kõnekalt ja täpselt lahti.

Lavastus on uuenduslik veel selle poolest, et on kaasatud filmigrupp eesotsas režissöör Kaupo Kruusiauguga: nii lavateose algus kui lõpp on filmimontaaž, mis osavalt sulandub olevikulisse näitemängu ja see lõhub-nihutab ruumi raame nagu seegi, et vaataja tunneb end kohati „Hingede öösse“ sisse lavastatuna. See sisu ja vormi intensiivsus on aga põhjus, miks näitlejate mäng jääb diskreetselt teisejärguliseks: osatäitmised on ansambliterviklikud ja karakterid idee nimel tasakaalustatud.

Mees/Harry (Madis Kalmet) on ilmselgelt elust tüdinenud, tema elu näib balansseerivat habemenoa teral, mis habet ajades eluarterile sageli ohtlikult lähedal on.

Teele minnes on mehe siht selge: ta soovib veel kord armastust tunda, ta tunneb ennast kui keset kõrbe kuivanud kaevu ääres, oodates, et tuleb keegi, kes sellest siiski piisa vett leiab ning teda joodab.

Sattumine Surnud Mehe majja asetab ta silmitsi kägisevate treppidega, mis ühtaegu lubavad ja keelavad tal kulgeda ruumist ruumi, saatjaks oma Vergilius (Ago Anderson). Muidugi saab maagilise maja (hinge)tube Dante „Jumaliku komöödia“ põrguringidega võrrelda, aga rõhk on kahtlemata teekonnal – liikumisel selles suunas, et õppida lihtsaid asju, mis tähtsate asjade omandamise kõrval on unustatud, nagu näiteks naermine ja tantsimine.

Nagu eluski kohtab Harry majas erinevaid inimesi, pealtnäha juhuslikult ja niisama mõttetult. Hermine (Piret Laurimaa) ja Maria (Kaili Viidas) sütitavad Harry erootilised meeled, salapärased naised mustas – Helle Kuningas ja Carmen Mikiver – suhestavad mehe ümbritsevaga: salapärase, maagilise, teadva ja absurdsega.

Ihukaitsjad/näitlejad Priit Loog ja Jaanus Mehikas moodustavad omakorda tasandeid nihestava paari, kelle armastusstseen viib tundepateetika groteskini ja vabastava naeruni.

Valdavalt kuulub reaalsuse ja unistuste vastuolu tunnetamine ning elu mõttetuse tajumine inimese küpsemasse aega – keskikka, kui juba piisab elutarkust, et kogemusi paratamatusega siduda. See tunne, et kõik rõõmud on juba rõõmustatud ja tulemas pole enam midagi, ähvardab samuti pigem keskpaika jõudnuid. Aga selge on, et lootusetus on kehv lohutaja, pigem on see tugi ja tõukaja piinade lõpetamise suunas.

Elu on mõttetu?

Kui Ristikivi „Hingede öö“ minategelasel hingeahistusest selginemist ja rahunemist pole, siis Hesse „Stepihundi“ Harry teeb läbi positiivse arengu ja õpib elu jaatama. Ta on teose lõpul vanemaks saanud, tantsima õppinud, maagilist teatrit külastanud, Mozartit naermas kuulnud ja tal pole enam hirmu tantsimise, naiste ega nugade ees.

Just sellele Hesse järgi „mitte ahastaja, vaid uskuja“-loole on dramatiseerija Kasterpalu rõhunud ja „Hingede öö“ Mehe/Harry rännak jõuab elujaatuseni, kus ähvardava habemenoa asemele astub turvaliselt surisev pardel. See mänguline motiiv rõõmsalt habet ajavast Harryst välistab võimaluse lavalugu vääriti mõista ja esitab eelkõige noorele vaatajale ning mõlemat teost lugenule positiivse ideetõlgenduse: kui inimesele esitataksegi süüdistus elutüdimuses, siis edasielamine ei ole mitte karistus, vaid võimalus sellest pääseda.

Lavastus „Hingede öö“ on väga hea kahe kirjandusteose ja laiemalt kunstiliikide põiming, mille vaatamist-kogemist võib kõigile gümnaasiuminoortele, kel Ristikivi ja Hesse teoste lugemiskohustus ja -kogemus olemas, soovitada.

See lavastus esitab ja annab elujaatavaid vastuseid elu-, kirjandus- ja kunstiküsimustele. Keskeakriisist veel rääkimata.