Eurolaulu Raadio

Miks 1. aprillil nalja visatakse?

Möödunud sajandi esimesel poolel saadetud aprillikaartidel oli neli-viis põhilist teemat. Enamasti kujutati neil meeste ja naiste omavahelist nääklemist, noormeeste ja neidude hirmu toonekure ees, ülearust alkoholipruukimist ning elukaaslasele sarvede tegemist.

FOTO: Olev Malini erakogu

Üksteist on alt tõmmatud inimkonna algus­aegadest peale ning esimest suurt vempu ajaloolased tõenäoliselt kindlaks teha ei suuda.


Küll aga on otsitud põhjust, miks on just 1. aprillist saanud üldtunnustatud absurdipäev, mil üksteise üle naljaheitmine on igati heaks kiidetud.



Kõige rohkem on naljapäeva traditsiooniga seostatud 1582. aastal toimunud üleminekut Juliuse kalendrilt Gregoriu­se omale.



Paavst Gregorius XIII korraldusel nihutati uue aasta algus aprillikuust üle 1. jaanuarile.



Osa inimesi, kes ei saanud kiriku algatusest aru või lihtsalt protestisid, jätkasid aga uue aasta vastuvõtmist 1. aprillil. Nende üle hakanudki siis edumeelsem osa inimestest nalja viskama ning neid mitmesuguste valedega haneks tõmbama.



On ka niinimetatud Prantsuse teooria, mis põhineb sellel, et kuningas Charles IX andis 1563. aastal välja käsu minna üle jaanuariaastale. Sellisel juhul on aprillisegadused alguse saanud just Prantsusmaal.



Kuigi eespool kirjeldatud teooriad tunduvad oma koomilisuses naljapäevaga väga hästi kokku sobivat, on rohkem tõenäoline hoopis tavalisem asjade käik.



Arvatavasti on säärane kergemeelne päev seotud eri rahvaste kevade algust tähistavate pidustustega, mis leiavad enamasti aset märtsis ja aprilli algul.



Tuntumatena võib välja tuua Vana-Rooma Hilaria pidustused, mida peeti 25. märtsil, ajal, mil päeva pikkus ületab öö oma. Analoogseid rõõmupidusid peavad aga ka hindud (Holi), juudid (Purim) ja paljud teised rahvad.



On pakutud veel, et naljapäeva sünni taga oli Rooma keiser Constantinus Suur (272—337), kes andis oma kojanarrile õiguse ühel päeval riiki juhtida. Too andnud kohe välja edikti, mis käskinud sel päeval, 1. aprillil, tegelda vaid absurdi ja lollustega. Nõnda hiljem toimitudki.



Et uudis niisugusest avastusest edastati 1983. aastal agentuuri Associated Press ja selle allikas oli Bostoni ülikooli ajalooprofessor, võtsid seda tõsiselt paljud suured väljaanded. Paraku ei arvestatud, et tegemist on huumoriajaloo uurija ja suure naljavennaga. Loomulikult polnud tema jutus teragi tõtt.



Eesti rahva hulka jõudis aprillinalja tegemise komme XIX sajandil, kuid populaarseks sai see XX sajandil. Enamasti puudutasid naljad olematuid asju, näiteks saadeti keegi apteeki olematut rohtu tooma. Visati ka muid vigureid, näiteks toimetati kellegi ukse taha kuraditaoline kaltsunukk või saadeti kellelegi tikutoosis ämblik.



XX sajandi 20. ja 30. aastatel läksid moodi aprillikaardid, mida üksteisele saadeti ja mis pidid kas tuju heaks või siis hoopis pahuraks tegema.



1. aprill figureerib eri rahvaste kalendrites ühtlasi õnnetute päevade nimekirjas. Just sel päeval olevat kurat taevast alla heidetud või siis Juudas Kristuse maha müünud. Sellepärast ei soovitatud 1. aprillil ühtegi ettevõtmist alustada ega näiteks ka esimesena naerda — muidu pidavat kogu ülejäänud aasta nutta saama.