Tabasalu Ühisgümnaasiumi õpilane Kadri Kikas uuris armastatud õpetaja Tiina Männi kinga- ja seenearmastuse tagamaid.
Tiina Mänd: «Olen see, kes jääb»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võin päris julgelt väita, et meie koolis on vähe neid inimesi, kes pole tähele pannud õpetaja Tiina Männi kingi. Silma ei paista ta kindlasti ainult oma suurepäraselt valitud jalanõudega, vaid ka oma tegemiste ja olekuga üldiselt. Ta on õpetaja, kelle ülinaljakad repliigid täidavad ka koolilehe meelelahutuse rubriiki.
Praktilised jalavarjud
Kuigi kingi on tal palju, ei kogu ta neid. Jalanõude kohta ütleb õpetaja, et tal ei ole mingit kinga-armastust, vaid neid läheb elus ju alati vaja. «Eriti nendel, kes alatihti komistavad ja kukuvad. Ka siledal teel,» mainib ta.
Tema esimesed arvestatavad jalanõud olid kõrged musta värvi lakknahksed platvormid. Kui need nõuka-ajal müüki tulid, käis Tiina Mänd nendega peaaegu igal hetkel toas peegli ees patseerimas. Vahel ka aias. Müüki tulid need alles tema teismeeas, nii et emalt ta kingalembust ei saanud. Vastupidi, õpetaja ema kandis madalaid kingi, mis olid täielik vastand neile kingadele, mida Tiina Mänd ise kannab.
Lemmikkingi tal pole. «Kõige paremad on ikka viimati ostetud jalanõud, sest ma pean järjekordset ostu ju kuidagi põhjendama,» räägib ta.
Kinganaljad
Kingi on õpetaja Mänd ostnud kõikjalt, vahel ka Prantsusmaalt, sest «konnasööjatel on suured jalad».
Naljakaid lugusid on tal palju. «Minuga juhtub tihipeale midagi vahvat, eriti kingadega seoses.» See, kui ta leiab end kaubanduskeskuses sokkides tatsamas, on juba tavaline. Seda sellepärast, et kingad juhtuvad jääma sissepääsu juures olevatesse erilistesse aukudega puhastusmattidesse.
«Aga ükskord veetis terve mu pere öö lennujaamas, sest ma olin kogemata viimase raha eest kingad ostnud... Sorry!» räägib ta.
Kui Tiina Mänd saaks valida ühe korraliku spaaprotseduuri ja uute kingade vahel, siis tuleks vastus kiiresti: loomulikult viimane variant. Valik poleks talle tõenäoliselt üldse raske, sest tal pole püsivust mudas mulistada. «Ja pealegi asendab spaad kohalik mererand,» arvab õpetaja Mänd.
Meeldib seenel käia
Kas sina, lugeja, tead, mitu seent sa tavaliselt korvi pistad? Ma arvan, et ei. Aga õpetaja Mänd teab. Näiteks umbes 500! Ta teab seda, kuna hakkas seeni lugema õigluse huvides. «Minu matemaatikust mees teatab alati, mitu seent tal korvis on, ning nendest suurtest arvudest lähtuvalt jääb mulje, et kõik talveseened oleks nagu tema korjatud,» räägib seeneline.
Sel sügisel hakkas ta ka ise seeni lugema. Arvud said suured ja seis mehega oli fifty-fifty. Numbrid suurenesid iga metsaskäiguga. Aga et asi tõelisem oleks, märgib ta veel, et eksimisvõimalus lugedes oli pluss-miinus 200. Ega ta tegelikult neid lugeda viitsinud ja sajad läksid pealegi muudkui sassi.
Veel lisab õpetaja Mänd, et kui koolis loodusõpetuse tunnis seeni tundma õpetati, oli ta arvatavasti mõtetega kuskil mujal. Sest tema teab ja tunneb vaid üht seent – loomulikult männiriisikat. Kas pole loogiline? Mänd käib männikus männiriisikaid korjamas.
Kärbseseened söögiks
Nagu on nalju kingadega, on neid ka seentega. Kord, kui õpetaja Mänd läks seenele oma kodukohta Nõmmele, korjas ta paraja portsu ilusaid ja valgeid sirmikuid. Siis ta neid muudkui paneeris ja praadis. Kui söödud, jäi ta aga mõttesse. «Miks ma arvasin, et need on sirmikud, äkki olid hoopis nendega äravahetamiseni sarnased kärbseseened?» Pole ju palju vaja, et hakata muretsema ja paanikat tekitada.
Peagi tekkisid ka esimesed sümptomid: kõhulahtisus ja külmavärinad. Õnneks olid korjatavad seened ikka söödavad ja kõik jäid ellu. Pärast seda ei ole ta enam sirmikuid korjanud, rääkimata kärbseseentest.
Sõit suvalisse suunda
Parimaks puhkuseviisiks peab ta ärasõitu suvalisse suunda või kohalikus mererannas suvitamist. Eestis on õpetaja lemmikpaigaks Pühajärve, maailmas aga peab ta ilusaimaks Lõuna-Prantsusmaad. Kuigi ta satub kumbagi kohta üpris harva.
Lõpetuseks küsisin õpetajalt, mis on tema parim iseloomuomadus. Selle peale parafraseeris ta oma noorusaja lemmikut Artur Alliksaart: «Ei ole paremaid ega halvemaid omadusi, vaid, nagu see ilmatüdruk Niki laulab, «olen see, kes jääb»».
Siinse küllaltki «kallutatud» loo kohta ütleb ta veel niipalju, et kingad ja seened on lihtsalt lõbusad kiiksud tema elus. Tegelikud prioriteedid on mujal. Kindlalt paigas oma kohal.