Üksinduses vaevlejaist kergem on aidata suitsetajaid

Raivo Asuküla. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

"Eesti inimene on üksinda. See on number üks probleem ühiskonnas, sest üksindus ajab inimese meeleheitele," ütleb Paistu koguduse õpetaja Raivo Asuküla, kes juhib ühtlasi usaldustelefoni Viljandi piirkonda.

Asukülani juhtis mind aga hoopis meediasse antud huvitav teade: "Tööd on alustanud abitelefon 126, mis on neile, kes soovivad suitsetamisest loobuda nõustaja abiga."

Mitte et mul endal suitsukiskumisega probleeme oleks, aga huvitas, kuidas pärnulased telefoni teel abi saavad.

Järgmisena sain teada, et Pärnumaal ei ole ühtki kätt, mis tõstaks toru, kui helistada numbril 126. See number kuulub tegelikult usaldustelefonile ja lähim paik Pärnule, kus abikäsi toru haarab, asub Viljandimaal.

Tubakatelefoniks aprillis

See, et suitsetamisest loobujaid usaldustelefonis aidata püütakse, lisandus muude murede kuulamisele aprillis ja jätkub mais-juunis. Tegemist on MTÜ Tubakavaba Eesti ettevõtmisega, mispuhul koolitati välja kõik usaldustelefoniga töötajad.

"Meid õpetati Pühajärvel ja Tallinnas. Üks kriteerium oli ka - kõik vastajad peavad olema kõrgharidusega," räägib Asuküla.

Alustasime vestlust tema kontoris, kuhu usaldustelefon on lülitatud.

Usaldustelefoniga on nii, et Eestis on korraga valves kaks töötajat kella neljast kella kaheni öösel. Viljandisse suunduvad Tallinna, Rapla-, Jõgeva-, Põlva-, Pärnu- ja Ida-Virumaa kõned.

"Viljandi usaldustelefoni meeskond on tugev. On vanu olijaid ja uusi juurde koolitatud. Meie ametis tuleb kiiresti väsimus: teiste muredest on raske lahti saada," selgitab õpetaja.

Tubakast loobumise sooviga kõned moodustavad praegu kolmandiku ja on stressivabamad mõlemale poolele. See on nii-öelda töö kergem pool.

"Mind hämmastab, kui pika staažiga on noored suitsetajad. Näiteks 17-18aastane loobuja on 7-8aastase suitsetajastaažiga, kusjuures tõmbab kõige kangemaid. Nojah, eks me siis õpeta ja aita. Mul on ka psühholoogiaalane koolitus, mis kasuks tuleb - jõuan kergemini suitsetamise põhjusteni," avaldab vestluskaaslane.

Üksi inimeste keskel

Eesti inimese probleemiks number üks peab Asuküla üksindust. Mitte ainult üksiku pensionärina, vaid ka oma pere keskel, koolis, töökohal, isegi sõprade ringis ollakse üksi, sest keegi ei oska kuulata. "Selline üksindus ajab inimese meeleheitele," kinnitab Asuküla.

Telefonis kurdab vanur rasket saatust, räägib eluloo ära ja leevendab oma üksiolekut. Tõsisem on lugu siis, kui perekonnainimene tunnistab, et on üksi, pere ei mõista teda. Ja kui 16-17aastast poissi koolis alandatakse ja pekstakse ning tal ei ole sellest kellelegi rääkida.
"Muide, üksindus on tapvamaid probleeme kogu Põhja-Euroopas," tõdeb õpetaja.

Mida saab teha usaldustelefon?

"Püüame vestelda, kuidas läheneda kodustele või töökaaslastele. Paraku põrkame kokku suutmatusega - nad lihtsalt ei suuda enam kellelegi läheneda, kellegagi midagi koos ette võtta, nad on kapseldunud. See ongi üksindus."

Asuküla maalib silme ette pildi õpilaste suurest pingest koolis, mis tõuseb veelgi, kui tüdrukul pole uusimaid firmariideid, millega teiste sekka minna. Telefonitorusse nutavad vanemadki: "Mu laps kannatab meie vaesuse all. Me ei suuda sülearvutitki muretseda."

Mees tõmbub endasse, kui hakkab nägema, et naisel on kõik: vinge töökoht, hea palk, targad lapsed, tema aga ajab töökojas sandikopikaid taga.

"Suunan vestlust siis selle poole, et mees ei eemalduks perest ega poeks nurka, vaid seisaks naise kõrval ja leiaks tegevuse, kus nad koos oleksid. Olgu selleks või filmi vaatamine. Ikka räägitakse omavahel mõni sõna," arutleb Asuküla.

Vastuolu vähendamiseks tuleb midagi koos teha. Siinkohal üks õpetlik lugu.

Pereema töötas koolis, oli haritud naine. Kodus kasvas kaks last. Mees oli võtnud hoiaku, et naine peab kõike jõudma: tööd teha, lapsi kantseldada, koristada ja süüa vaaritada.

Usaldustelefonis kurtis üks haritud daam: "Ma olen täiesti üksi. Mees ei mõista mind, jagab käske. Mehe ema ja ämma õde käivad minuga õiendamas, kui midagi tegemata. Vanem lastest tuli ütlema: "Ei ole midagi, tee ära, muti!" See viskas kopsu üle maksa, lõpetan oma elu ära."

Vestlus jõudis telefonis sinnamaani, kus naine tähendas: "Ma pole vist kahe jalaga maa peal, vaid ühega." Tal tuli oma üksijäetusest läbi murda, end kehtestada. Mis ta tegi? Kui ämm ja tolle õde taas teda sõimasid, põrutanud naine harjaga vastu maad, nii et hari lennanud otsast. Ise karjunud: "Kas kaote siit, vanamuttide kari!" Meheõde sööstnud talle käsipidi kallale.

Hiljem tunnistas naine usaldustelefonis üles: "Võtsin teise harja ja andsin talle üle turja. Majas valitses pärast hauavaikus. Lapsed olid sõnatud. Ka mees ei öelnud järgnevatel päevadel sõnakestki." Kuid sellest hetkest muutus naise elu tundmatuseni. Ega asjata öelda, et võti on oma taskus.

Vastuoludest ja haigetsaamistest idanenud üksindus viib sageli selleni, et elu tunnistatakse mõttetuks, sest väljapääsu ei nähta.

"Sellest enesetapuni on väike samm. Meie ülesanne on näidata muid väljapääse kui nöör," ütleb Asuküla. Nii veenis ta hiljuti helistajat, kes Lasnamäe korrusmaja aknast alla hüppama hakkas, telefonis: "No mis sa siis just aknast välja minema pead, mine trepikotta, sealt viivad astmed su alla trepile. Mine jaluta pisut."

Viimne sõit

Enesetapukõned on kõige tõsisemad, sest raske on aidata. "Kunagi ei tea, kas suutsime inimeses eluisu äratada. Hommikuti loeme hirmuga lehti ja kuulame raadiot - kas tegi ära või ei?" vaatab Asuküla mõtlikult aknast välja.

Eestis ei ole uuritud, kui palju enesetappe tehakse autodega. Asuküla usub, et nii mõnigi enesetapja saab roolijoodiku nime. Värske näide. "Teen bemariga viimase sõidu," teatas meeshääl torus. Hommikul kuulis Asuküla raadios liiklusõnnetusest.

"See on kohutav, mida tuleb meil niisuguses situatsioonis üle elada. Peast käib uuesti läbi kogu vestlus. Mõtled, kas oleks pidanud temale teisel viisil lähenema. Vahel ei aita ükski viis, sest inimene on otsustanud ja meile helistades ta lihtsalt teatab."

Mees oli pool aastat ainult joonud, sest jäi tööst ilma. Naine toitis ja kattis, tuttavad irvitasid. Mees ei leidnud tööd, ehkki otsis. Südamevalu ei lasknud viinast loobuda ja tekkisid võlad. Naine vihastas üha sagedamini ja lubas kinga anda. Mees otsustaski teha oma kiire bemariga viimase sõidu ...

Asuküla hinnangul on naised pisut tegusamad kui mehed: rabelevad raskustest kergemini välja, on optimistlikumad.
Oli üks juhus, kui naine jättis mehe kahe lapsega üksi ja läks ise Saksamaale rikka mehe juurde elama. Mees sai kõigest teada nii-öelda viimasel minutil. Eluisu polnud tal enam ollagi. Kordas vaid telefoni: "Kuidas võib üks naine ja ema nii teha?" Lõpuks võttis elust lahkumise asemel siiski Asuküla soovitust kuulda ja läks lastega oma ema juurde elama.

Üht enesetapujuhtumit ei suuda õpetaja iial unustada. See oli ka väga tavatu.

Võimukad isa ja ema olid uhked oma poja üle, kes õppis ülikoolis. Riigieksamid olid läbi, pojale parim ülikond ostetud, eesseisev pidugi organiseeritud.

"Poeg helistas mulle ja rääkis, et ta kukkus riigieksamil läbi. Hommikul pidi kogu pere ülikooli lõpuaktusele sõitma. "Ma ei julge neile öelda, et mina ei lõpeta," ahastas poeg. Püüdsin vestlust arendada, et äkki ta ikka mainiks neile, mis juhtus. Elu on ees, eksami saab uuesti teha. Vanemad andestavad. Hommikul kuulsin: poeg oli vahetult enne väljasõitu läinud maja teisele korrusele ja seal end isa püstolist maha lasknud."

Kuulamise kunst

Usaldustelefoniga töötajad peavad Asuküla veendumuse kohaselt oskama kuulata. Anonüümsus on tema meelest üks parimaid asju - inimene julgeb rääkida kõigest, mis teda heidutab, muserdab, painab.

Kui esimesel kohal muredest on üksindus, siis teisele platseerub vägivald koolis ja kodus ning kolmandale narkomaania ja alkoholism. Kahe viimase küüsi sattunuid on raske aidata, sest nad pole helistades kained. Aidata saab kaudselt, kui helistavad vanemad, sugulased, kooliõpetajad.

Usaldustelefonis kajastuvad kõik ühiskonna halvad muutused. Asuküla on pidanud üle elama aegu, kui mehed kurtsid, et naised käivad Tallinna lõbumajas lisa teenimas. Kuulama kõnesid varastamistest ja petmistest varifirmades, inimeste purupaljaks jäämisest ehk petuskeemist - firma liisis töötajale pangalt korteri ja auto, kihutas töötaja aga enne liisingumakse lõppu töölt minema, saades vara soodsalt endale.

Praegu kurdavad muret võlgades hasartmängusõltlased, narkomaanid, arvutisõltlased ...

Kas on rohtu, mis mõnes valdkonnas pisutki avitaks?
Asuküla mõtleb hetke ja arutleb: "Olen käinud Soomes, Rootsis, Saksamaal. Seal peetakse rohkem silmas, et noor või eakas oleks kaasatud mingisse tegevusse. Et nad ei jääks üksi, mis tagab omakorda, et elust saab mõnu tunda ja inimest laastavaid harjumusi nii kergelt ei tule. Kapitalism on toonud Eesti perre kiiruse ja rabelemise - lapsed kooli eest, vanemad töö eest. Perekesksusest jääb vajaka. Kui seda oleks rohkem, muutuks ühiskond rahulikumaks."