Elbrus: Baksani orus koged mägilaste tulisust

Omapärane vaatepilt: varahommikune päikesetõus peegeldab pilveviirult vastu Elbruse läänetippu. Foto: Kalle Tammemäe

Tagantjärgi kinnitan: see oli värvikas reis Jaan Künnapi alpinismiklubi liikmetega Kaukasusse. Aga pika sõidu eel tekitas kõhedust teadmine, et küsitluste järgi peavad Venemaa elanikud Eestit enda suhtes vaenulikult meelestatud riigiks. Sihtkoht, Terskoli küla, jääb Venemaale. Ja meisse, eestlastesse, suhtuti igal pool sõbralikult.

"Ei ole rahvusi, on head ja halvad inimesed ja Allah näeb kõike pealt," ütleb balkaari taat, kellega külateel jutuotsa üles võtan.

"Aga kust sa ise oled," tahab härrasmehelikus tumedas kaabus ja argiülikonnas kui temaealiste siinses tavariietuses taat teada.

"Eestist," poetan vastuse.

"Ohoo! Minu vend sõdis seal 1944. aastal," teatab ta kuldhammaste särades.

Noogutan, kuid pronkssõduri teema jääb kerkimata. Selle asemel muretseb mägilane, et koolis jääb lapsi vähemaks ja pered on väikesed. Varem olid klassid 20-25 õpilasega, nüüd on neid seal 8-10, koolimajas nõuab mitme küla peale tarkust taga vaid 170 jütsi.

"Koolimaja on kinni, meil on suvevaheaeg," seletab majade vahel jalgpalli taguv poiss.

Lapsed mängivadki suur-, uus- ja imeehitiste õuedes, mille vahele veetud nööridele sätivad pereemad hommikuti tuulduma vatitekke ja kuivama pesu.

Päevased ettevõtmised viivad naisi mäeveerule laudadest kokkuklopsitud lautade manu loomi talitama, raud-, roigas- ja traataedadega piiratud kartulimaalapikestele umbrohtu kõplama või naaberküla Tšegeti või Azau turule turistide-alpinistide kirevkonnale hästi pargitud lamba- ja kitsenahku ning oma näputööd müüma.

Telklinnak jõekohinas

Meie veerandsajakupliline telklinnak kerkib Baksani jõe äärde Dünamo õppe- ja spordibaasi maa-alale. Pinnas on nii kivine, et öömaja kinnitustele annab õiget kaldenurka otsida.

Kuigi teepoolne sissesõiduvärav lükatakse õhtul mingil kellaajal kinni, on ülejäänud piirdeaed mõtteline. Sestap võib läbi meie mändidealuse linnaku jalutada suvalisel ajal kes tahes. Jalutavadki, hommikuti ja õhtuti lehmad, kes ei häbene prügikottidesse piiluda, lootes sealt leida maiuspala, arbuusikoori.

Jagame sõbralikult Dünamo platsi siin treenivate Venemaa koondise noormaadlejate ja tõstjatega ning tervitame korduvnägudega.

Pärnus merekohinaga harjunud, ei häiri mind Baksani tormlemine. Aga kohin on nii tugev, nagu töötaks ööpäev läbi meie vahetus naabruses suur turbiin. Hommikul hambaid ja silmi pesema minnes on jääkülma veega jõgi taandunud, kuid õhtul nõusid küürima asudes on kivid, millele tosin tundi varem astuda võis, vee alla kadunud.

Ja siis hakkab sadama. Oleme merepinnast 2120 meetri kõrgusel ja selle võrra vihmapilvedele lähemal. Ühel hetkel mattume halli uttu, kõik, mis vähegi niiskust külge võtab, on läbiniiske, ihupesust kuni sokkideni seljakotis. Kobame vihmapilves ringi ja unistame taas paitavast päikesest.

Õlle asemel narsaan

Priimusepudrule vaheldust leiame kohalikus kokakunstis. Kaukaasia kööki ahvatlevaid ja lihtsalt kohviku sildiga söögikohti jätkub 800 elanikuga Terskoliski. Šašlõkki pakuvad kõik, kes vähegi toitlustamisega tegelevad.

Vardasse on pandud viis-kuus suurt marineerimata lambalihatükki, mis hästi läbiküpsetatuna kantakse lauale taldrikul sibulalõikude ja maitserohelisega. Vardatäie hind on enamasti 130 rubla, mis Eesti rahas teeb 65 krooni.

Šašlõtšnaja'te minevaim pakkumine on ka hitšinõ ehk rohkes päevalilleõlis küpsetatud kartuli- ja kohupiimapannkoogid. Neid pakutakse olenevalt kohast või kokast erinevalt hinnaga keskeltläbi 30 rubla portsjon.

Hitšinõ'd meenutavad neljaks lõigatud suurt ülepannikooki. Euroopalikult haarasime portsu manustamiseks noa ja kahvli järele, kuid kohalikud kasutavad näppe. Keeravad hirmõhukese koogitüki rulli, kastavad otsapidi sulavõisse ja hammustavad isukalt tüki.

Mantõ'd ehk aurutatud pelmeenid saab lauale 60 rublaga, latšman'i ehk lambalihasupi sama hinnaga ja klaasi koduveini 50 rublaga.

Paarisaja kilomeetri kauguselt üles mägedesse sõidutatud läbiküpsete arbuuside kilost küsib müüja 6 rubla. Lõikame piraka rohelise "palli" viiludeks ja üritame siis mahlaka punase viljaliha seemneid sülitades koorest eraldada.

Kohalikud aga lõikavad arbuusil koore ära, tükeldavad suured viilud, ulatavad sulle kahvli, nihutavad lähemale vaagna soolaka kodujuustuga ja paksud leivakäärud ning soovivad na zdorovje - head isu.

Suur päts valget leiba maksab poes 10 rubla. Kodus valmistatud ja suvalisse poolteiseliitrisesse plastpudelisse valatud airan'i ehk hapupiima ostmine võtab tervislikult toituda tahtjalt rahakotist poes 30 ja turul 40 rubla.

Kohaliku ehk siis Kabardi-Balkaari Vabariigi pealinnas Naltšikis valmistatud õlle Terek pooleliitrine pudel maksab 25-35 rubla. Pooleliitrine kannutäis lahtist kodupruulimaitselist märjukest kantakse lauale 50 rubla eest.

Matkaseltskond vahetab aga õlle peagi süsinikdioksiidi- ja kaltsiumirikka mineraalvee narsaani vastu, sest seda voolab siin ju torust tasuta. Atšisuu ehk väikesed narsaanid on telklinnakust joonelt võttes vaid paarisaja meetri kaugusel. Allika ümbrus on rauast roostepruun, vesi maitsev ja tervislik. Suured narsaaniväljakud jäävad meist ligi nelja kilomeetri kaugusele.

Pealinna rehvita bussis

Alpinistide laager elab oma elu. Kolmeööpäevase lakkamatu vihmasaju järel kuivatab päike telke, magamiskotte, pesu.
See on sagimist täis vaba päev enne kolmepäevast retke, mis tipneb 21. juulil Euroopa katuse vallutamisega.

Algab seljakottide pakkimine, järgmise baaslaagri ja tiputoidumenüü koostamine, enda kasimine sooja duši all hotellis, kus selleks tuleb üles otsida korrapidaja Sveta ja vahetada oma soov mõne krabiseva rubla vastu.

Mina ei ole tipuinimene ja haagin mõttega sõita 130 kilomeetri kaugusele pealinna Naltšikisse Sven-Eriku, kelle liignimi on Soosaar ja kes on eesti keele instituudi teadur ning tahab vaadata raamatupoodide kabardi- ja balkaarikeelset pakkumist.

Kohalike küsitlemisest selgub, et buss läheb pool üheksa hotelli juurest. See tähendab Venemaa kaitseministeeriumi Terskoli puhkekodu aia tagant ja tagasi saab, kui bussiga ei jõua, marsruuttaksoga. Pilet maksab bussiga 90 rubla ja marsaga 200 rubla.

Öeldud ajal sõidab ette pealtnäha nagu aia äärest leitud valge-oranž LAZ-buss ja mulle kangastub silme ette mustvalge kroonikafilm aastast näiteks 1970.

"Väljudes maksate," teatab turske keskealine ruudulises päevasärgis bussijuht rooli tagant, kui piletit küsin.
Vahelduv reisiseltskond vahetab pere-, küla- ja ilmauudiseid, kuni jõnksti! ei saa me enam peatusest minema. Juht haarab käeulatusest mutrivõtmed, hüppab paari assistendi saatel välja, sõiduriista juures kostab valju kopsimist ja turtsti! liigume edasi. Paar peatust hiljem kordub sama.

Üks Terskolist reisikohvritega bussi peale tulnud naine läheb närvi, sest ta peab Mineralnõje Vodõsse lennukile jõudma.

"Meil on kõik bussid sellised," rahustavad kohalikud teda kindla väitega.

Siis käib pauk. Selline, mis tähendab küsimatagi, et rehv läks katki.

Juht hüppab rooli tagant, paar assistenti jälle sabas, olukorda uurima.

"Mis muud, kui hakkame hääletama," kavandame Sven-Erikuga tegevust.

Aga buss jätkab sõitu, rütmis lappadi-lappadi, lappadi-lappadi jõuame kohale. Väljujad ulatavad juhile sõidu eest rahatähti, mina kui välismaalane ei saa sajast rublast kümmet tagasi küsideski.

Bussijaamas lubab ligiastunud mees, et teeb meile tuhande rubla eest linnaekskursiooni ja viib Terskoli tagasi.

Täname ja võtame jalad alla, et leida kättejuhatatud raamatupoed ja mingigi söögikoht. Bussini on aega poolteist tundi ja marsruudini kaks korda rohkem. Kella kolmeks pärastlõunal seisame bussijaamas Terskoli marsa väljumise sildi all. Ühtegi sõidukit ette ei tule.

"Kas Terskoli marsruut ikka väljub siit?" küsin naabersildi all seisva marsa juhilt. Tema kinnitab, et jah, tuleb-tuleb ja täpselt kell kolm läheb.

Sven-Erik korraldab samal ajal küsitlust paar väikebussi edasi ja saab risti vastupidise teadmise: tänane viimane Terskoli marsruut läks juba kahest ära.

Valime hetkel parima võimaluse: hõivame kohad Tõrnõauzi, see tähendab poolele teele viivas marsruuttaksos.

Pead-jalad-pambud koos, algab sõit kohe, kui istmed täis. Mingi aja pärast käsib juht raha kokku korjata, abivalmis naine võtab igalt 70 rubla. Mingeid pileteid me ei näe ka selles bussis ega näinud pealinnas, kus kiireim ja parim liiklusvahend on tibukollane marsruuttakso, mis viib kuue rubla eest, kuhu vaja.

Laagrisse jõuame valge Žiguliga, roolis uljas mägilane, kes sõidab aeglasematest mööda ka seal, kus pidev telgjoon teed poolitab ning kurv nähtavust varjab.

Meie laudkond valmistub õhtusöögiks, priimusel potis on keema minemas vesi, et panna sinna kohalikust poest ostetud pelmeenid, sildil märge "ei sisalda sealiha".

"Neil käib elu tõesti nii, nagu jumal juhatab," kostan pealinna-reisi kokku võttes.