Peter Doherty “Grace/Wastelands”

Peter Doherty “Grace/Wastelands”. Foto: Plaadi esikaas

Peter Doherty esimese sooloalbumi pealkiri "Grace/Wastelands" iseloomustab hästi Doherty elu ja loomingut. Tema poeesia kuulub kõrgkultuuri koos Yeatsi ja Byroni omaga. Muusikaliselt on Doherty andekas ja ebatraditsiooniline - kui muusikastiili võiks nimetada klassikaliseks inglise rokiks, siis kõigepealt vaatame, mida klassikaline inglise rokk tähendab.

Alates biitlitest, Kinksist, Whost, Pink Floydist ja Syd Barretist, Queenist ja Clashist ja Roxy Musicust ja Bowiest ja vanast Genesisest ja Jamist jne tähendab klassikaline inglise rokk ekstsentrilisust ja unikaalsust. Sa ei saa klassikuks kopeerides. Just siin tuleb vahe sisse mitmete Doherty kaasaegsetega, nagu Fratellis või Automatic.

Õnneks jätkub ka positiivseid näiteid Doherty kaasaegsete seas, kes ei tee mitte klassikalist inglise rokki standardite mõttes, vaid klassikalist inglise rokki selle põhimõtete vaimus: kordumatus, artistlikkus, raamidesse mitte mahtuvad isikud ja sügavalt isikupärane, personaal­ne muusika. Hea muusika nõuab isiksust, mitte lihtsalt head kõrva, kaasasündinud musikaalsust ja osavat näppu kitarritinistamisel.

Peter Doherty looming on Gracelands, see on hiilgus.

Mõtlen, et kui Doherty ei teeks muusikat, vaid lihtsalt kütaks narkotsi kerre ja oleks Kate Mossi ekspeika, kas ta siis oleks sama kuulus, just meelelahutusmeedias.

Vastus on: ilmselt oleks sama kuulus jah. Kui paljud neist lugejaist, kes loevad uudiseid Doherty vanglasolekust ja kohtuprotsessidest, tema narkootikumide tarvitamisest ja muudest skandaalidest, sellest, et ta ei ole Kate Mossist ikka veel üle saanud, üldse teavad ansamblit The Libertines? Või mida ütleb neile nimi Babyshambles?

Olen kindel, et paljudele mitte midagi. Ometi on mõne aasta eest laiali läinud The Libertines, Doherty endine bänd, võib-olla kõige tähtsam briti rokkgrupp 21. sajandil, mis jääb üleilmsesse muusikaajalukku kindlasti ka kümnendite kuludes.

Või et Doherty praegune bänd Babyshambles on praegustest briti bändidest ilmselt kreatiivseimaid, plahvatuslikemaid, mis ei tee lihtsalt muusikat nagu The Kooks, vaid mis elab seda iga pooriga iga sekund läbi - selline mulje jääb, kui netist nende laive vaadata ja välismeediast intekaid lugeda.

Minu arust on see, et Peter Doherty on kuulus valede asjade poolest - narkots ja naised -, suurem raiskamine ehk Wastelands kui tema ennastpõletav eluviis - millest, nagu aeg-ajalt briti rokimeedias kergendatult õhatakse, ta olevat jälle peaaegu loobuda suutnud.

Mida aga arvata Doherty albumist? Õnneks ei ole see Babyshamblesi akustilisem kõrvalvirvendus, vaid omaette kunstiteos, ülimalt lüüriline, pisut irooniline, puhtsüdamlik akt nii elust kui kunstist. Produtsent Stephen Street on jätnud lugudele õhku, lugudes on palju õrnu atmosfääre harmooniumidelt, viiulitelt, pille on mitu orkestritäit, aga saade ei muutu kunagi liiga massiivseks, peaosas on Peter ja tema laul ja kitarr ja kohe tema kõrval on absoluutselt segiajamatu elektrikitarrisaund - kärisev, kajav, kõmisev, kraapiv, ometi meloodiline ja plastiline.

Autoriks loomulikult Graham Coxon, mees, kes äsja võeti tagasi taasühinenud Bluri, aga kes sama hästi sobiks Peter Doherty bändi, millega ta praegu Inglismaal tuuritabki.

See album läheb ajaga järjest paremaks, mulle tundub. Peter Doherty meloodiad ja harmooniad ei ole igapäevased, neis on sädet, mis maha ei kulu, mida rohkem plaat masinas keerleb.