Evelyn Sepp: Edgar Savisaar ei usalda kedagi ja ta ei ole kunagi kedagi usaldanud

Evelyn Sepp Foto: ETV

Saates «Hommik Anuga» oli külas kunagine Keskerakonna poliitik Evelyn Sepp.

Anu Välba: Kuidas sina praegu ennast Eestis tunned? Kas eestlane on pigem hea või halb olla?

Evelyn Sepp: Tegelikult ma arvan, et iga inimene, kes on Eestisse sündinud, on võitnud ikka kõige pikema loosi ja tegelikult on Eestis elamine ikka loteriivõit.

Minus tekitas erakordset huvi üks postitus, mille sa paar päeva tagasi tegid Facebooki. «Eile helistati mulle ja pakuti kohta valimisnimekirjas ja Võru linnapea ametit. Teatan tõsimeelselt, et ärge palun selliseid ettepanekuid mulle tehke. Ei huvita. Olen edasi aktiivne kodanik ja naudin seda, et mu ümber on täiesti tervemõistuslikud inimesed, kes teevad täiesti tervemõistuslikke asju ja otsuseid. Lohutuseks nii palju, et paranemine sellest raskest haigusest on täiesti võimalik.»

Õigupoolest on kõik sellega öeldud.

Paranemine raskest haigusest? Sa ei räägi gripist, ma saan aru.

Olgu, räägime siis põhjalikult. Mulle tõesti helistati ja tehti ettepanek, millest ma loomulikult keeldusin. Ma ei ole täna huvitatud osalemast parteipoliitikas. Ma ei osale päevapoliitikas. Minu jaoks on hästi oluline, et mu koostööpartnerid sellest ühtemoodi aru saaks ja ei tekiks mingisugust spekuleerimissoovi.

Kas sul pole see, et viinamarjad on hapud?

Kuidas sulle tundub? Mulle küll ei tundu, et need on hapud. Ma olin huvitavas positsioonis, et minu sõna ikka maksab, et mu kompetents on ikka hinnatud. Kuna ma suhtlen igapäevaselt igasugustes poliitikavaldkondades ja teen seda palju rohkem, kui kuuludes äravalitud 101 inimese hulka. 

Sa oled teenusettevõtteid koondava teenusmajanduse koja tegevjuht. Millal sa poliitikas pettusid?

Ma ei ole üldse kindel, et pettumine on õige sõna, sest see on ju lihtsalt mingi emotsioon. Ma võin öelda, et sellisel kujul kalanäoga rumaluste rääkimine ei paelu mind enam juba viisteist aastat.

Kas sa oled seda teinud?

Kindlasti olen. Võibolla teadmatusest, võibolla mingil hetkel sellest, et sa arvadki, et see on hea ja õige. Võibolla mingil hetkel usudki, et see on hea ja õige. Aga ma enam lihtsalt ei suuda. Mõnikord vaatan endaealisi kolleege, et mis nendega on juhtunud ja kuidas nad suudavad... Nad on noored inimesed ja 20 aastat kalanäoga rääkida midagi, mis ei ole tervemõistuslik...

Mis ei ole tervemõistuslik?

Kui ma suudaksin selle ühte lausesse kokku võtta, oi kui tore oleks. 

Sa ütlesid, et sa oled ise sedasama teinud. Kas toona, kui sina 24-aastase tüdrukuna läksid Keskerakonda, kas siis mingil hetkel sa ei saanud asjadest aru ja tegid nii, sest nii ütles suur juht Edgar Savisaar, või sa käitusid küüniliselt, sest mõtlesid, et niimoodi käitudes saad positsiooni?

Mulle võib kindlasti palju asju ette heita, aga mitte karjerismi. Selles mõttes on noore inimesena täielik õigus olla sinisilmne. Kui sa usud samu asju ja räägid samu asju ka 20 aastat hiljem, siis see võib olla küll juba küünilisus, mitte sinisilmsus. 

Mis ideaalidega sa poliitikasse läksid?

Noore inimesena mingis mõttes uudishimu ajel, aga kindlasti võrdsema, targema, sõbralikuma Eesti ideaaliga.

Kuidas sa Edgar Savisaare usalduse võitsid?

Ma mingipärast arvan, et tegelikult ta ei usalda kedagi ja ta ei ole kunagi kedagi usaldanud. Ma arvan, et tema usaldust ei olegi võimalik võita.

Ometi olid väga lähedane talle ja tema maapealne esindus mingil hetkel.

Võibolla küll, jah. Sellel ajal, selle noore inimese elukogemusega, oli see tõesti see, millesse ma uskusin. 

Sel nädalal algasid tema eelistungid ja see asi on võtnud väga konkreetse pöörde. Kas sulle tulid üllatusena need süüdistused ja kogu see draama, mida Keskerakond on viimastel aegadel läbi elanud?

Ei, loomulikult mitte. Sa küsid, et miks me ei pea teadma, kuidas poliitikat tehakse. Kui sa tead ja saad aru sellest, kuidas seda tehakse. Just nii, nagu hetkeseisuga peamiselt Postimees on meid valgustanud. Kui sa tead, et see nii käib ja küsid endalt, kas ma suudan seda tolereerida ja seda mängu kaasa mängida. See, mis on välja tulnud, ei saa olla üllatuseks mitte ühelegi inimesele, kes on niiöelda selles ladvikus olnud viimase kümne aasta jooksul. Kindlasti mitte. Nad peavad ikka olema erakordselt küünilised või lihtsalt erakordselt naiivsed.

2011. aastal sa juba ütlesid, et Edgar Savisaare aeg on ümber ja Jüri Ratas ja Mailis Reps on valmis. Miks sa toona ei rääkinud, kuidas poliitikat tehakse?

Sellele on väga lihtne vastus. Kui ma oleks aastal 2011 jaganud oma tähelepanekuid - faktidena on neid raske esitada -, siis millise üldise arvamuse või meediapildiga ma oleks vastamisi olnud? Et sa kättemaksuks räägid, sa oled nii kibestunud ja nii edasi. Jumala eest, mina tundsin 2011. aastal end sellest koormast vabastatuna. Mul oli juba kümme aastat olnud tõsine konflikt iseendaga, et palju ma tahan ja kas ma suudan.

Kas sa kogu aeg see kümme aastat üritasid? Kas ei olnud kohe selge, et Edgar Savisaare kõrval sa ei muuda midagi?

Kõrvalt on seda lihtne küsida ja tagantjärgi tarkusega sa teeksid võibolla palju asju teeksid teistmoodi. See on mõnes mõttes selline psühholoogiline olukord, nagu perevägivalla all kannatavate inimeste puhul on hästi klassikaline. Et see on ju see üks kord. Tegelikult ju nii ei ole. Lihtsalt nüüd on vaja nii teha, aga muidu tehakse teisiti. Ja siis sa kannatad ja kannatad... Otsid oma kohta endale selles ja küsid iga päev küsimusi. Mingil hetkel tundub, et asjad lähevad paremaks ja nüüd on lootust. Et panustan veel natuke ja ega siis kõik mõtted ole rumalad ja kaasinimesed ei ole ju halvad kõik. Aga see, kui küüniline see tegelikult on, see pilt tuleb ikka kõrvalt vaadates ja tagantjärgi elukogemusega.

Mida sa kahetsed?

Ma ei kahetse midagi. Ma ei ole loomult selline inimene, kes midagi kahetseb.