Märt Avandi vabandas «Pealtnägijas» üldistuse eest, mille ta tegi mõned kuud tagasi Roald Johannsoni saates.
Märt Avandi ei tunne kogu Eesti rahva pärast häbi: ma tegin suure vea, rumala üldistuse
6. jaanuar 2016, 20:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avandi kinnitas, et ehkki tema äi Tõnis Mägi oli laulu suhtes kriitiline, ei tekita see nende perekondlikel õhtusöökidel mingeid pingeid.
«Me oleme teineteisest alati lugu pidanud ja hästi läbi saanud. Üks eriarvamus mingis küsimuses, olgu neid isegi kaks või viisteist, ei muuda meie suhet. Loomulikult saame me suurepäraselt läbi ka tulevikus ja ei kustuta teineteist oma sõprade nimekirjast,» ütles Avandi. «Ma saan aru, et selle laulu ümber keerlev tolm on ka inimesed riidu ajanud ja tänapäeval väljendab see tihtipeale selles, et Facebookis kustutatakse oma sõprade nimekirjast ja see on suur seisukohavõtt. Minu arvates on see kummaline ja naljakas, et see nii palju tolmu üles keerutas, et inimesed ei ole enam omavahel sõbrad.»
Märdi ja tema meeskonna arvamus on see, et nad ei rikkunud isamaalist laulu ära, vaid just lugupidamisest selle vastu sai see valitud.
«Sest selle loo ajalugu ja energia, nii muusikaliselt kui sisult, on võimsaimast võimsaim. Just sellepärast sai see lugu valitud.»
Laulu autoriks nimetab Avandi ennast.
«Kõigepealt tegime selgeks, mismoodi me selle laulu üles ehitame ja mida see ütlema peaks ja mis sõnumit see kandma peaks, aga kokku kirjutasin selle laulu mina,» ütles Avandi.
Avandi tunnistas, et ta ei saa paljudest asjadest aru, mis puudutab pagulasteemat.
«Mis paneb inimesi käituma, nagu mõned inimesed käituvad? Rassism kui niisugune on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu mõiste ja ma ei saa sellest aru. See on absurdne ja rumal. Tegelikult ei vaidle sellele enamik eestimaalastest vastu. Rassisimi egiidi all räägitakse aga tihtipeale isamaaarmastusest, et saate valesti aru kõigest, et siin pole tegu rassismiga, vaid see on lihtsalt püüd päästa isamaad. Ma julgen selles ka vahetevahel kahelda, et see niimoodi on,» sõnas ta.
«Siinkohal ma teeksin ühe paranduse. Ma tegin Roald Johannsoni saates mõned kuud tagasi ühe suure vea, rumala üldistuse, kus ma ütlesin välja sellise lause, et mul on Eesti rahva pärast häbi. Tol hetkel oli see tegelikult keelevääratus, pisike näpukas. Aga kui ma seda hiljem natuke analüüsisin, sain aru, et see oli sisuline ja väga suur viga. Loomulikult pidasin ma selles hetkes ja kontekstis silmas inimesi, kes on võimelised minema Toompeale loosungitega, et homod, minge ravile ja neegri koht on Aafrikas. Selle taga ma olen endiselt. Jah, selliste inimeste pärast ongi põhjust häbi tunda. Aga selle üldistuse pärast, mille ma tol korral tegin, ja mida on mulle nüüd viimaste kuude jooksul väga palju kordi ette heidetud, selle pärast ma vabandan tegelikult. Ma ei mõelnud seda üldse nii ja need etteheited on selle koha pealt õigustatud.»
Avandi rõhutas, et kõmuline laul sündis seetõttu, et tegemist on valusa probleemiga.
«Meie eesmärk polnud kindlasti seda viha veel süvendada ja neid kahte leeri üksteisest veel kaugemale suruda. Vastupidi, mul on kahju sellest, et osad inimesed on selle peale solvunud ja vihased. Mul on siiralt sellest kahju. Ma loodan, et see asi varsti vaibub ja saame jälle sõbralikult edasi eksisteerida,» ütles Avandi.
Eesti riigi õigussüsteemist lahti öelnud Edgar Savisaar saatesse ei jõudnud.
«See mõte oli meil küll, aga mõtteks ta jäigi. Ühelt poolt selle tõttu, et me oleme härra Savisaarele juba pühendanud suure osa oma energiast ehk siis ühe suure laulu. Aga jah, see laul, mida me tegime kaua ja süvenenult, nagu ikka oleme oma laule teinud, ei muutnud küll mitte midagi,» naeris Avandi.
Avandi sõnul otsustati «Tujurikkuja» otsad kokku tõmmata, sest aeg on sealmaal.
«Esiteks on tark alati lõpetada kõrghetkel. Kas see viimane saade oli nüüd kõrghetk, on muidugi teiste inimeste otsustada. Meie arvates oli. Küll aga olid ohumärgid juba päris tugevalt esil. Me hakkasime ennast kordama mingite sketšidega ja igal aastal oli uue tujurikkuja tegemine alati raskem, sest ideid jäi väheks. Sel aastal vaatasime Otiga, et no pagan, see laip on siin sellises asendis juba varem vedelenud. Kui sa jõuad selle tõdemuseni, siis tuleb lõpetada,» märkis ta.