Merit Raju kirjutas oma raamatusse lapseootuse ja emaks saamise võlud

Merit Raju raamatuesitlus Foto: Ats Vooglaid

Populaarsete teoste “Hingele pai”, “Leia oma tee” ja mitmete teiste raamatute autor, ajakirja Sensa peatoimetaja ja joogafestivalide korraldaja Merit Raju andis koos Ajakirjade Kirjastusega välja uue raamatu “Kõhule pai”. Lühikese ajaga on sellest muljetekogumikust saanud paljude noorte naiste jaoks nõutud raamat, mis kindlasti riiulil tolmu koguma ei hakka, vaid leiab enne pere loomist pidevat lappamist ja ka emaduse saladuste sügavamat avastamist. Vastsest menukist räägib täpsemalt autor ja noor ema ise.

Foto: Ats Vooglaid

Merit, millest on inspireeritud raamat „Kõhule pai“?

"Kõhule pai" raamatu mõte sai alguse rasedate jooga õpetajakoolituselt, seal kuuldud eriliselt armastav lähenemine sellele õnnistatud seisundile ja loomulikule sünnitusele tundusid mulle nii südamelähedased. Minul polnud veel lapsi ja minus tekkis elevus ise beebit oodates ja sünnitades kogeda midagi sarnast.

Hakkasin tasapisi raamatu jaoks mõtteid koguma ja kirja panema ning umbes poolteist aastat hiljem tõmbusin jaanuarikuises pimeduses üksinda sõprade Saaremaa talus eraldatusesse. Seal tuli imelihtsalt raamatu sisukord ja samas tundsin igatsust oma lapse järele.

Tegin seal ka palju joogat ja mõned võimsamad meditatsioonid ning kirjutasin luuletusi — ka need on raamatus kirjas. Vähem kui kahe kuu pärast ootasingi beebit! Raamatu tekst hakkas seejärel paisuma koos minu kasvava kõhuga. Päris viimased read kirjutasin aga alles siis, kui laps juba peaaegu kolmeaastane, sest vahepealne aeg oli ootamatult intensiivne — isegi sellise põhjaliku ettevalmistusega, nagu ma raamatus kirjeldan. Sest ette magada me kahjuks ei saa! Raamat tuli trükist mu lapse kolmandaks sünnipäevaks. 

Kuidas tekkis soov nii intiimne ja ainulaadne asi panna raamatukaante vahele?

See on mu viies raamat (ühe neist kirjutasin koos Helina Kärgenbergiga) ja iga raamatuga on nende kirjutamise lugu olnud sarnane — minus tekib lihtsalt tänu isiklikule kogemusele inspiratsioon ning laused ja katkendid hakkavad peas keerlema ning näpud trükkimise järele sügelema. Et saaks kogu seda inspiratsiooni, teadmisi, kogemusi teistega jagada! Viimased neli raamatut on olnud tegelikult väga praktilised, saab nippe, kuidas sarnases olukorras või sarnaste huvide korral võiks tegutseda.

Kui on inspiratsioon, siis ma ei vaata kella ega keera peale intiimsuse tagasihoidlikkuse loori, lihtsalt kirjutan kõik üles, otse südamest. Nii ka raamatuga "Kõhule pai." Usun, et seda loetakse ainult heade kavatsustega ning mul oleks väga hea meel, kui raamatust saadakse ideid, inspiratsiooni, toetust. 

Millistele põhilistele küsimustele lugeja raamatust vastused saab?

Mis on teadlik beebiootus ja sünnitus, miks see oluline võiks olla ning kuidas seda luua ja milliseid ettevalmistusi teha? Ma arvan, et oluline on ka see, et raamatusse on lisatud erinevaid innustavaid sünnilugusid. Ja info selle kohta, mida tegelikult süüa ja kuidas tegutseda pärast sünnitust, et toetada enda keha taastumist ja piimatootmist ning väikese inimese vajadust ema pideva juuresoleku järele. 

Mis on Teie kõrgeim misioon raamatu kirjutamisel ja avaldamisel?

Eks ikka maailma paremaks paigaks muutmine... Soovin, et naised leiaksid oma ootusajas õnnistatud seisundit — olenemata füüsilisest enesetundest või muudest oludest, mis pealtnäha pole nii ideaalsed. Et nad teaksid, kuidas end ja kõhubeebit ootuse ajal hoida. Samuti annan ma soovitusi, kuidas siis täpselt valmistuda kohtumiseks oma kauge külalisega.

Ja et naised teaksid, et loomulik sünnitus on loomulik ka meile, kaasaegse ühiskonna mugavatele naistele, ning see kogemus on just see, mida vajame meie naistena ja meie lapsed, kuna sünnikogemus ja järgnevad kuud loovad väga olulise baasi kogu eluks. Vaimselt ja füüsiliselt terveid ja tasakaalus lapsi on vaja meile kõigile, kogu ühiskonnale. 

Ja see raamat hoiab beebiootel naist ka siis, kui tal kedagi teist hoidvat pole. Ma arvan, et see võib olla mõnedele naistele väga oluline. 

Mis oli teie jaoks raseduse juures kõige meeldivam hetk või kogemus?

Esimesena meenub mulle ultraheliuuringu ajal nähtud liigutav loode. Kõht oli mul tol ajal ju veel lame ja beebiootus siiski veel abstraktne tunne. Aga see kogemus aitas tugevdada emotsionaalset sidet kõigi meie kolme vahel. (Raamatus tuleb juttu ka ultraheli varjupoolest.)

Kuidas kogu see aeg ja kogemus muutis teie  elu ja ellusuhtumist?

See kogemus kinnitas minu lootust ja arvamust, et õige ettevalmistusega ja professionaalse sünnitoetaja emotsionaalse toega (ja muidugi ämmaemandaga) on võimalik saada väga ilus sünnituskogemus. Ja see on oluline nii emale, lapsele kui ka isale ja kõigile sünnituse juures olijatele.  

Millal on teie arvates inimene valmis saama lapsevanemaks?

Igaühe jaoks on sellele küsimusele erinev vastus. Ja arvatavasti muutub see vastus ka ajas oluliselt. Ma arvan enda põhjal, et mul oli parem saada emaks pigem hiljem kui varem. Miks? Kui kõiksugused hullud plaanid ja reisid ja hobid ja kursused on ära tehtud, kui oma alateadlikud käitumismustrid on läbi nähtud ja töötatud, hingehaavad on mingilgi määral tervendatud, sest muidu antakse lapsele ebateadlikult oma mustreid edasi.

Aga kindlasti on täpselt samavõrra oluline, et on leitud õige partner, kellega jagatakse tulevikuplaane ja maailmavaadet. Tagantjärele arvan, et ideaalis võiksid kaasad olla abielus, varasemalt olin ma vabameelsem ega pidanud seda nii oluliseks. 

Kuidas muutus peale sünnitust teie suhtumine naistesse ja lapsevanematesse?

Kui kundalini joogas öeldakse, et naised on meestest 16 korda tugevamad, siis sünnitades ja lapse esimesel eluaastal tema eest hoolitsedes jõudis mulle see läbi isikliku kogemuse kohale. Just see pool KUI tugevad on naised. 

Ja lapsevanematesse suhtumine muutus samuti. Nagu öeldakse: jah, nirvaana on olemas: see on siis, kui laps jääb õhtul magama... Sest see lapsevanemate töö on mitmel tasandil ülimalt intensiivne, vastutus on suur, kannatlikkust ja emotsioonide valitsemise oskust peab olema, loovust, lõpmatut andmise soovi... Aga vastu saab tingimusteta armastust ja see tunne on kirjeldamatult ilus. 

Usutles Joanna Müür