Muusik Stig Rästa meenutas raamatu «Minu Kennedy» esitlusel, kuidas ta oma haigusest teada sai.
Stig Rästa läks arsti juurde viimasel hetkel: seal küsiti, et mida ma endale süstinud olen
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Addisoni tõbe põdev Stig ütles, et ta muutis oma elustiili aastaid enne diagnoosi saamist ja ei tegelenud tol hetkel enam lollustega.
«Ühel hommikul ärkasin üles ja oli kuidagi ääretult imelik olla. Mäletan, et kui ma erakorralise meditsiini osakonda sisse astusin, siis võtsin mingi elektroonilise pileti ja ütlesin: «Teate, hästi halb on olla.». Siis olid mul pikad juuksed ja ei näinud väga esinduslik välja, siis keegi küsis seal: «Mida sa endale süstinud oled?» Ütlesin, et midagi ei ole. Lõpuks ma sain arsti jutule ja siis otseselt ei selgunud, mis viga on. Eestlane ei lähe ju arsti juurde enne, kui midagi päris halvasti pole. Nii ka mina. Läksin päris viimasel hetkel arsti juurde. Aga ega tugeva Eesti mehena enda arvates polnud mu tervisel häda midagi. Natuke kurtsin, aga ilmselt asi oli piisavalt tõsine, et ma ikkagi lõpuks kohale läksin. Pean ütlema, et sain sealt abi. Mõtlesin, et arsti juures käidud, kõik on korras, elu läheb edasi. Hiljem sain aru, et pean selle suhteliselt haruldase haigusega elu lõpuni elama,» meenutas Stig.
Stig rääkis ka, et tema hinnangul ei ole narkootikumid Eesti muusikute hulgas probleemiks.
«Ma ei näe, et Eesti muusikutel oleks väga probleeme narkootikumide või alkoholiga. Kõigepealt tuleb defineerida, mis on «probleem». Ma ei ole kunagi kuulnud, et keegi satuks haiglasse või midagi sellist juhtuks, et on kokku lepitud kontsert või tuur ja see jääb ära, sest keegi muusik on sattunud alkoholi või narkootikumide tõttu haiglasse. Mulle tundub, et otseselt ei ole probleemi,» rääkis Stig.
«Nii palju, kui olen bändides osalenud, siis käib alkohol ja muusika tegemine koos. Alati, kus see muusika on, on mingi pidu. Inimestele pakutakse veini, õlut, viina, mida iganes. Narkootikume mitte. Aga üldiselt ma ei tea, et keegi kusagil narkootikume tarvitaks. Alkohol on muusikategemisel kõrval kogu aeg ja siis ongi nii, et kui annad suvel 60 kontserti ja sul on kogu aeg tunne, et ise oled suvetuuril, siis jood ka ise ühe õlle ära ja siis teise ning siis avastad, et oled enne esinemist neli õlut ära joonud. Eks see piir võib hägustuda mingi hetk ja asi võib käest ära minna, aga eks see ole hästi individuaalne. Aga üldiselt ma tean, et Eesti pillimehed suhtuvad oma töösse väga professionaalselt,» ütles ta.
Kanepi legaliseerimise osas pole Stigil kindlat seisukohta, sest ta ei tea sellest veel piisavalt palju.
«Ma ei saa öelda, et ma oleks poolt või vastu. Ma ei ole võtnud mõne teise riigi statistikat ette, et mis toimuma hakkab. Hästi palju räägitakse sellest, et kui kuskil legaliseeritakse mingi aine, siis mingite kriminaalsete tegevuste number langeb kohe, aga tegelikult, kui loogiliselt mõelda, siis jäävad mõned sanktsioonid tegemata lihtsalt. Vaevalt, et see mingit olulist helgust tooks sellisele halvale osale ühiskonnas. Pigem, hästi palju räägitakse, et Eesti on alkoholi tarvitamise osas maailma tipus ja ma arvan, et osa sellest tuleb alkoholi müügist, ehkki soomlased käivad ja ostavad. Vaevalt, et see kõik nii hull on,» arvas ta.