Kertu Moppel ja trupp, kes üllatas möödunud suvel Viinistus lavastusega «Mõnikord on kõik nii selge», on taas koos loomas - Tartu Uus Teater tõi välja lavastuse «Liha luudel». Lavastust mängitakse nii Tartus kui Tallinnas, kuid esietendus toimus reedel Tallinnas Vaba Lava teatrisaalis.
Vaata, kes käisid Kertu Moppeli lavastuse «Liha luudel» esietendusel!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/11/23/3546003t1h5a1b.jpg)
«Liha luudel» on eksperiment teatriaususe ja -isiklikkusega. See võib minna tööle ja see võib täielikult läbi kukkuda: igal juhul paistab, et see on kõikide osaliste elus seni kõige riskantsem töö. Lavastuse trupp moodustus möödunud aastal, et välja tuua lavastus «Mõnikord on kõik nii selge», ning sellesse kuuluvad peamiselt mõni aasta tagasi teatrikoolis koos õppinud inimesed, mõtte- ja eakaaslased. Tegeletakse varasemast koostööst õhku jäänud teemadega. Sarnased on ka trupi koosseis ja lavastusprintsiibid. «Liha luudel» kunstnikuks on Arthur Arula, dramaturgiks Maria Lee Liivak, valguskunstnikuks Priidu Adlas ning mängivad Liisa Pulk, Maarja Mitt, Katariina Ratasepp, Jüri Tiidus, Roland Laos, Lauri Kaldoja ja Hendrik Toompere jr.
/nginx/o/2014/11/22/3545845t1h7cc7.jpg)
Lavastus tegeleb tänapäevas kaduma läinud pidupäevatunde otsimisega. Kui sünnipäevad, jõulud ja isegi täielik päikesevarjutus on minetanud igasuguse tähenduse ja pühaduse, kuidas on võimalik luua endale vahel ikkagi mõni pidupäev, kõrgendatud moment ajas, mil olemine ja elu väärib tähistamist? Miks ei õnnestu kunagi minna kõige paremale peole, vaid alati on tunne, et kusagil mujal on veel parem?
/nginx/o/2014/11/23/3546015t1hcfbd.jpg)
Lavastuse dramaturgi Maria Lee Liivaku sõnul on «Liha luudel» peaasjalikult välja kasvanud igatsusest sisukama, pühama, intensiivsema, haprama, väärtuslikuma elu ja teatri järele. Oma esimesel kohtumisel sõnastasime otsingut, mis poleks kindla peale minek, vaid kannaks endas ajastule omase groteski kõrval haprust ja ilu. Tõdesime, et elutunnetuse teeb tihedamaks surma tundmine ja aktsepteerimine; elus, kus kogu aeg kõik on olemas, kättesaadav ja võimalik, pole pidupäevatunnet, nii nagu teater, kus kõik on kogu aeg võrdselt oluline, on surmavalt igav vaadata. Arusaam, et meil tänapäeval ei ole enam toimivaid üleminekuriitusi ning täiskasvanuks saamist vaadatakse kui tüütust, mida lõppeks võib raugaeani edasi lükata, kaotades seeläbi loomuliku elutarkuse aja möödumisest ja elu lõplikkusest, viis meid vajaduseni luua iseenese jaoks siirderiitus. Kellega see millal juhtub, selgub etenduste käigus.